Toivo Pilli blogi

Kangekaelsus ja rumalus

2012-01-22T16:09:00.002+02:00

Elus ei ole puhtaid värve. Elus ei ole destilleeritud tundeid. Elus on kombinatsioonid. Mõned meeldivamad, mõned üldsegi mitte. Nagu keemias. Paned paar ainet kokku ja saad vänge haisuga ja eemaletõukava ühendi. Minu meelest on inimhoiakutes ja käitumises kangekaelsuse ja rumaluse kombinatsioon üks ebameeldivamaid.

Rumalusi teeb iga inimene mõnikord. Teadmatusest. Kogemuste puudusest. Nõrkusehetkel. Mõnel lihtsalt kukub rumalasti välja. Sellega saab elada. Eriti kui rumalusi tuleb ette enda elus. Aga teiste juures võib seda ju parematel hetkedel kah mõista. Juhtub. Eriti kui inimene püüab neist juhtumistest midagi õppida ja tergemaks saada.

Kangekaelsus võib olla isegi positiivne asi. Vaat ei löö nii kergesti käega! Ajan alustatud vagu lõpuni, isegi kui teised ei mõista, kui maa on kivine või kui jõud hakkab otsa lõppema. Kangekaelsus, mis ilmeneb sihikindlusena, püstitatud eesmärkide poole pürgimisena, viib viimaks elu edasi. Eks ole ju kangekaelsuse ärritavamaid ja väsitavamaid versioone - kuid hea tahtmise korral... kangekaelsusega saab hakkama.

Aga kui kokku panna rumalus ja kangekaelsus... siis on tulemus väga-väga paha... See "keemiline" ühend haiseb ikka koledasti!

Au olgu Jumalale kõrbes

2012-01-09T10:07:00.002+02:00

Möödunud jõuludel tervitasin jõulukontsertidel kooliõpilasi. On juba traditsioon, et mitmed koolid peavad Salemi kirikus oma jõulujumalateenistusi ja -kontserte. Ühe niisuguse kontserdi avasõnades tsiteerisin Luuka 2:14. See on ju tuttav tekst: "Au olgu Jumalale kõrges, ja maa peal rahu, inimestest hea meel!"

Kuulsin end aga hoopis ütlevat: "Au olgu Jumalale kõrbes..." ja edasi läks kõik jälle õigesti. Parandasin keelevääratuse. Küllap oli kuulajate hulgas neidki, kes poleks aru saanudki, et midagi viltu läks. Sõlmisin jõulutervituse otsad kokku ja elasin toredale kontserdile kaasa. Tore kool, toredad lapsed ja õpetajad.

Kuid hiljem mõtlesin: "Vahest on meie suu mõnikord targem kui mõte?" Vahest ongi nii, et Jumala au ja kirkus, tema lähedalolu, ei ilmne ainult taevastes kõrgustes, vaid on mõeldud ilmuma ka argipäeva kõrbes. Elu kitsaskohtades. Seal, kus küllus hakkab otsa saama, kus olud on karmid ja lausa ebasoodsad. Jah - kõik on õige: Au olgu Jumalale kõrbes!

Ülestõusmispühad ja tühi munakoor

2010-04-02T11:44:00.003+03:00

Ühes arengupuuetega laste koolis anti kodune ülesanne. Ülestõusmispühadeks pidi igaüks tooma kooli kaasa midagi, mis sümboliseerib nende kristlike pühade tähendust. Keegi tõi kaasa taldrikutäie värskelt tärganud muru. See oli ilus, heleroheline ja kevadine, ning kõneles tärkavast elust. Keegi tõi kaasa šokolaadijänku, mis ju küll kristlik sümbol ei ole, aga jutustab ometi sellest, et pühadeaeg toob kaasa rõõmu ja on lihtsalt tore. Üks tüdruk oli koduaiast noppinud sinililleõie. Kõik esitlesid innukalt oma esemeid ja lisasid seletusi sinna juurde.

Aga üks lastest, kellega õpetajal varemgi oli raskusi olnud, ei olnud vist ülesandest üldse aru saanud. Kui järg tema kätte jõudis, sirutas ta peopesal ette tühja munakoore. Teised lapsed kihistasid natuke naerda. Õpetaja mõtles endamisi, et oleks vist pidanud kodutööd põhjalikumalt seletama, kuid säilitas pedagoogilise professionaalsuse. „Miks sa valisid tühja munakoore? Kuidas see sinu meelest ülestõusmispühasid mõista aitab?” Järgnes vaikus. Poiss otsis sõnu. Ja lausus siis katkendlikult: „Aga haud... oli ju... tühi.” Korraga sai õpetaja aru! Just see kõige aegalasem ja pikaldasema taipamisega poiss oli kõige paremini aru saanud ülestõusmispühade mõttest.

Kui olete nende pühade ajal keedetud muna lusikaga tühjaks söönud, võtke korraks kätte tühi munakoor. Las see jutustab ülestõusmispühade rõõmusõnumist. Haud on tühi! Surm ei saa elu kammitsates hoida. Jumala Vaim loob uusi eluvorme. Pikas ja pimedas mureöös juba läheneb ingel, et kivi ära veeretada. Võimatu saab võimalikuks. Hommiku koites tunneme ära ülestõusnud Issanda ega pea temaga kohtumist enam võimatuks.

Postkastimõtisklus

2009-12-03T20:13:00.001+02:00

Mu koduvärava kõrval on postkast. Pruun, natuke kulunud. Hommikuti ilmub postkasti ajaleht. Rohkem rõõmustab mind siiski päeva jooksul kasti langev kiri. Kuigi kirju tuleb kandepostiga üha harvem. Õpetussõnades on kirjas, et „otsekui külm vesi väsinud hingele on hea sõnum kaugelt maalt” (Õp 25:25) Millegipärast tekib seda kirjakohta lugedes silme ette ikkagi margiga kirjaümbrik, mitte arvutiekraanil helendav kastike kirjaga: „Sulle on sõnum!”

Kirjadega on nii, et saada on neid tore. Kirjutada on neid raskem. Ja see teadmine torkab hinges natuke. Mõni kiri, mis oleks kindlasti pidanud teele minema, jäi mul saatmata. Kasvõi see, mida kavandasin 25 aastat tagasi inimesele, kes oli minu noorukieas mulle palju aega ja tähelepanu pühendanud. Ta aitas mul kujuneda selleks, kes olen.

Jah, ma teadsin tookord, et ta on haige. Väga haige. Mõtlesin, et peaksin talle kirjutama ja ütlema, kui tänulik olen. Aga viivitasin – tühise kõhklemise, kuhjunud argitoimetuste, aga võib-olla ka selle tõttu, et ma polnud kindel, kas leian õigeid sõnu. Mida tõeliselt tähtsaks pead, selle väljendamine nõuab pingutust... Aga ei oleks pidanud pingutust pelgama. Ei oleks pidanud viivitama. Ei oleks tohtinud kõhelda. Kiiremini, kui ma arvasin, tuli päev, mil polnudki enam, kellele kirja saata.

Nüüd tahaksin olla targem. Tahaksin olla julgem ütlema ja tegema, mida süda soovitab. Mis sellest, et see muudab haavatavaks. Mis sellest, et see võtab aega. Eneseületamist. Õigete sõnade otsimist. Oma südant ja armastust – seda, mis tõesti korda läheb – ei saa ju jagada möödaminnes.

2009-10-18T22:09:00.003+03:00

Keldi palve

Et rõõmustaksime ülestõusmise väes –
Ülestõusnud Kristus, anna meile lootust.

Et oleksime kindlad Sinu võidus surma üle –
Ülestõusnud Kristus, anna meile lootust.

Et teaksime: haud ei piira Sinu valitsust –
Ülestõusnud Kristus, anna meile lootust.

Et need, kes on kahtlustes ja meeleheites,
näeksid valgust –
Ülestõusnud Kristus, anna meile lootust.

Et need, keda rõhuvad mured ja koormad,
tunneksid rahu –
Ülestõusnud Kristus, anna meile lootust.

Et need, kes on väsinud valudest ja vaevadest,
kogeksid Sinu ligiolu –
Ülestõusnud Kristus, anna meile lootust.

Et need, kes hoolitsevad haigete ja surijate eest,
saaksid Sinult jõudu –
Ülestõusnud Kristus, anna meile lootust.

Et need, kes leinavad ja kurvastavad,
avastaksid igavese elu rõõmu –
Ülestõusnud Kristus, anna meile lootust.

Kelti palveraamatust
Tlk. T. Pilli

Märka maasikat!

2008-11-16T14:00:00.003+02:00

Üks lugu räägib mungast, kes tegi oma hommikust jalutuskäiku looduses. Järsku hakanud teda taga ajama tiiger. Kohutavad kihvad, teravad küüned, põlev pilk! Munk jooksis elu eest, aga tiiger jõudis talle iga hüppega lähemale. Munk jooksis veelgi kiiremini, kuid inimese võimetel on ikkagi piirid. Ta tundis tiigri hingust oma kuklas. Kohutavad kihvad, teravad küüüned, põlev pilk!

Korraga märkas munk kuristiku kohal rippuvat köit. Kui ta hüppaks ja köiest kinni saaks, võiks ta ehk pääseda. Ta tegi meeleheitliku hüppe ja klammerdus köie külge. Jõudu kokku võttes ronis ta pisut kõrgemale, et tiigri kohutavad kihvad, teravad küüned ja põlve pilk temani ei ulatuks. Tiiger jäi kuristiku servale ähvardavalt ootama.

"Pääsenud!", jõudis munk mõelda, kui järsku kuulis pea kohalt nagistamist. Tõstes pilgu, nägi ta, et ülal puuoksal istub hiir ja närib päästvat köit...

Ehmunud mehe pilk eksles ringi: all laius kuristik, seljataga luuras tiiger - kohutavad kihvad, teravad küüned ja põlev pilk! - ja ülal nagistas hiir päästva köie kallal. As siis jäi munga pilk peatuma kuristiku kaldal - seal punetas tema elu kõige ilusam maasikas, mida ta eales oli näinud. Isegi maasika küps punane värv oli mahlane ja magus. Kastepiisad ei olnud maasikalt veel haihtunud, andes sellele... kuidas öelda - glamuurse läike. See pilt oli kordumatu nagu killuke ilmutust hommikupäikeses.

Me oleme tihti nagu see munk. Me põgeneme mineviku eest ja muretseme tuleviku pärast. Aga sageli ei oska me märgata praeguse hetke ilu ja ilmutust. Elu on kingitus just nüüd ja praegu. Ehtsus ja autentsus käivad elususega käsikäes. Õnn puudutab seda, kes oskab märgata maasikat. Mine siis ja leia oma tänase päeva maasikas. Ole ehtsam ja elusam.

Kas tarkust taga nõuda?

2008-09-01T22:44:00.002+03:00

Eestlane nõuab tarkust taga. Otsekui tarkus kiirustaks eest ära ja talle tuleb ilmtingimata järele jõuda. Tarkust tuleb juurde, infotulv aina paisub. Keegi sõnastab ja leiutab iga päev midagi uut. Selle kõigega kursis olla võib unistada ainult nooruses, kui veel usutakse, et on võimalik lugeda läbi kõik olulisemad raamatud ja vähemalt üldjoontes meelde jätta kõik olulised faktid ja ideed. Aastatega selline akadeemiline idealism kipub kahanema. Aga kas selle üle peaks kahju tundma? Kas tarkus üldse ongi teabe rohkuses? Kas asi on teabega sammu pidamises, sellele "põgenikule" järele jõudmises?

Üks lugu räägib targa munga innukast õpilasest. Õpilane kirjutas iga päev hoolega õpetaja sõnad tallele ja mõtiskles kirjapandu juures ülejäänud osa päevast. Kui õpilane haigestus, ei puudunud ta ometi tundidest. "Ma olen otsustanud tarkust nõuda. Ma ei anna järele. Ma ajan tarkust taga, et seda kätte saada." - Aga munk ütles õpilasele: "Miks arvad sa, et tarkus on sinu ees. Vahest hoopis on tarkus su seljataga? Sa kiirustad, et tarkust kätte saada. Aga vahest peaksid sa hoopis peatuma, et tarkus sinule järele jõuaks."

Ühesõnaga, kui hakkad rumalusi tegema, valesid otsuseid langetama... siis võib-olla polegi asi selles, et oled liiga vähe pingutanud, liiga laisalt teadmistele järele jooksnud, liiga aeglaselt edasi liikunud. Vahest on asi hoopis selles, et oled liiga kiiresti liikunud, liiga palju tormanud, üle pingutanud... Vahest peaksid seisatama, ootama, järele mõtlema - et tarkus sulle järele jõuaks?

Proovi tunnet!

2008-08-05T19:14:00.007+03:00

Käisin Tshehhimaal. Prahas muidugi. Aga looduskaunite kohtade külastamine käis kah reisi juurde. Näiteks kena väljasõit Böömimaa Schweitsi. Nii nimetatakse mägesid Tshehhimaa põhjaosas, otse vastu Saksa piiri, kus filmiti minuteada ka Narnia-filmi esimest osa.

Otsustasime ronida mäe otsa, sinna, kus avanevad uhked looduspanoraamid ja võib vaadata liivakivikaljusid, millest ilmastik on välja lihvinud uskumatult kunstipäraseid skulptuure. Ja seal, päris tipus, on looduse poolt "ehitatud" kivisild. Ilmselt on kitsast kaljueendist välja langenud osa liivakivi. Rännak oli päris pikk, et üles välja jõuda. Kuus kilomeetrit mööda kitsast rada üles ja kuus kilomeetrit jälle alla. Aga vaated tasuvad astumise vaeva. Kindlasti.

Lisaks hingematvatele vaadetele võtsin sellelt matkalt kaasa veel midagi. Nimelt Timoteos, mu 8-aastane poeg pidas rännaku vapralt vastu ja otsustas nautida "täiega". Ta sik-sakitas rajal, ronis kivide otsa ja uuris ega liivas kulda ei leidu. Kui olime üles välja jõudnud, pistis ta pea üle metallrinnatise, et näha, kui sügav kuristik siis allpool laiub. (Mina hoidsin rinnatise käsipuust kinni, nii et sõrmenukid olid valged.) Ja siis ütles Timoteos: "Läheme sinna kaljusilla alla. Proovime tunnet!"

Proovi tunnet! Eesti keeles on sõnal "proovima" veel terve rida tähendusnüansse. Proovima tähendab järele katsuma, isegi katsetama, kogema midagi, mida me seni pole kogenud. Aga see sõna on seotud ka maitsmismeelega - me proovime toitu. Proovimine on olukord, mille tulemus või tagajärg pole päris kindel, see on põnev, mõnikord riskantne.

Proovi tunnet! Need kaks sõna iseloomustavad tabavalt tärkavat põlvkonda. On see siis X, või Y, või ME põlvkond. Või lihtsalt generatsioon, kes elab postmodernses paradigmas, ja kellel polegi erilist nime. Nad proovivad tunnet, ja ütlevad sellega, et elus ei saa kõike seletada ratsionaalselt. Tuleb ruumi jätta riskile ja seiklusele, tuleb julgeda mitte ainult mõelda, vaid ka tunda. Ah, peaasi, et sild ikka vastu peaks!

Usu "levelid"

2008-04-08T10:12:00.008+03:00

Arengupsühholoog James Fowler on sõnastanud erinevad usulise arengu astmed. Lihtsustatult öeldes võib usuline arusaam liikuda omandatud usult, teiste usuga nõustumiselt, isiklikuma ja sisestatud usulise mõistmise poole. Viimaks ka sellise mõistmise poole, milles on ruumi paradoksidel ja vastamata küsimustel. Seda võib kirjeldada ka kui usulise küpsuse suunas liikumist. Tõsi, Fowler ei väida, et see areng oleks automaatne või et kõik inimesed läbiksid kõik astmed - Fowleril on neid vist kuus.

Aga selles blogisissekandes tahtsin rääkida hoopis teistsugusest usu astmete teooriast. Selle sõnastas üks üheksa-aastane poiss. Ta ütles: Meie klassis usuvad kõik lapsed Jumalat, aga kirikus mu klassikaaslased küll ei käi. Aga ma tean, mispärast. Kui lihtsalt Jumalasse usud, siis see on esimene level. Esimene tase, noh. Nagu arvutimängus. Aga kui Piiblit loed ja kirikus käid, siis see on juba teine level. Kolmas level on see, kui lased ennast ristida ja liitud kogudusega.

Päris värske teoloogiline mõtlemine sellel üheksa-aastasel poisil. Ta nägi probleemi: Kuidas on nii, et võib uskuda, aga mitte kogudusega seotud olla? Ahhaa! "Levelite teooria" -- inspireeritud arvutimängudest -- aitab asja seletada. Igatahes, mõned järeldused. Esiteks, teoloogia polegi nii elukauge. Teiseks, uskumine võib muutuda individuaalsest kogukondlikumaks, ja abstraktsest kujundlikumaks. Ja kolmandaks, arvutimängudest võib vahel elu mõistmisel kasu olla. Enamgi, neist võib teoloogilist kasu olla.

Barcelona ja Picasso

2008-03-10T23:01:00.002+02:00

Kui olin väike, öeldi mõnikord humoorika segaduse või üldse kärarikka ja lõbusa melu kohta: tsirkus Barcelonast! Miks nii öeldi, ei tea. Sest tsirkus ei ole minu meelest küll Barcelona tunnusmärk. Kui, siis ehk jalgpall. Ehkki kui järele mõelda, jah, hispaania vaimulaadis näib olevat midagi peatuma sundivat, mängulist, kohati dramaatilist. Eredaid värve. Tunnet. Midagi kaasahaaravat. Vahest käibki sellesse kategooriasse nii tsirkus kui jalgpall. Ja muidugi, Barcelonas olid ju mitte väga ammu ka olümpiamängud.

Aga palju rohkem on Vahemere-äärne Barcelona Joan Miró, Pablo Picasso ja Antoni Gaudi linn. Miró muuseumis üllatasid mind lasterühmad, kes õpetajate saatel muuseumi külastasid ja väikeses õppenurgas suure huviga lastepärast kunstiloengut kuulasid. Aga milleks üllatuda? Lapsed saavad sürrealismist - sinnakanti Miró ju kuulub - palju paremini aru kui täiskasvanud. Lastel ei ole kujutlusvõime kanalid veel umbe kasvanud.

Tegelikult tahtsin rääkida kahest kogemusest. Mõttevälgatusest. Panen need kirja, et need ei läheks kaduma.

Esimene tekkis mul Sagrada Familias. See on Barcelona linnapildis pilkupüüdev kirik. Ehitama hakati seda aastal 1882. Praeguseks on kirikust valmis umbes pool. Kuni 1926. aastani oli kiriku ehituse juht ja arhitekt Antoni Gaudi, juba tollal kuulus art noveau viljeleja. Ka arhitektuuris. Looduslikud vormid stiliseeruvad tema loomingus arhitektuurivormideks. Aga mõte oli selles pooleliolevas pühakojas selline: vahest on Lääne kultuuris hoolimata kommertslikkusest ja pealispindusest ja allakäigumärkidest ikkagi alles mingi igavikupüüdlus. Vahest on selles ikkagi mingi mõõde, milles taotletakse rohkemat kui ühe inimese eluea jooksul heaoluhulgaga mõõdetav - see ju peab nii olema, kui selles kultuuris leidub selliseid sümboolseid märke nagu Sagrada Familia.

Teine mõte pärineb Picasso muuseumist. Oleme harjunud Picassot pidama kubistiks, kelle stiili tunneb ilmeksimatult ära. Geomeetrilisteks kujunditeks muutunud näod, maalid, millel ei kehti tavaline arusaam proportsioonist. Aga muuseumis kõndides selgub, et selliseks Picassoks kujunes kunstnik alles oma elu lõpupoole. Ta alustas üsna klassikaliste portreedega, sekka allegoorilisi maale, siis Pariisis Toulouse-Lautreci jäljendamine. Ja palju muud. Aga ta katsetas pidevalt, oli avatud uutele ideedele. Ta katsetas, õppis, proovis, maalis... Kuni leidis iseenda sellisena nagu teda tuntakse. Teekond iseenda juurde on tavaliselt pikk ja lühendada seda ei saa.

Aga muidugi võib Barcelonas ka niisama jalutada. Vanalinna kitsad tänavad lõhnavad hommikuti roiskumise, kasside ja värskete saiade järele. Vahemeri jätab põhjamaalasele mulje, nagu liigutaks voogudes end rütmiliselt tohutusuur koletis, tekitades laineid, mille jõud tõmbab enda poole ja tekitab kõhendust ühekorraga. Ja ei maksa jätta kasutamata võimalust süüa pannitäis paellat mereandidega.

Kirik ja suured vanamehed

2008-02-08T08:27:00.000+02:00

Kui lahkus siit ilmast Jaan Kross, nimetas keegi ajakirjanik teda suureks vanameheks. Igas kultuuris on niisuguseid tarvis -- kes ei rähkle argipäevasaginas, ei kuluta ennast päevapoliitilistes kemplemistes. Vaid kellel on elutarkuse distantsilt vaatamise oskus. Ja kes teavad, tunnetavad, mis on keskselt tähtis. Sõna võtavad nad nende asjade kohta. Ja neid kuulatakse. -- Ajakirjanik küsis, kes võiks praegu -- kui Krossi enam pole -- olla suurteks Eestis suurteks vanameesteks. Ega ta leidnudki.

Kirikus on kah tarvis niisuguseid vanamehi. Ja siin on neid sama raske leida nagu üldkultuuriski. Elutarku. Läbinägevaid prohveteid. Sest vanameheks ei tee aastate rohkus, vaid kasvamine, kujunemine, mõnikord läbi valu. Vanameheks ei saa ise hakata. Mõtlen, et niisuguseks vanameheks olid -- mõlemad omal viisil -- Elmar Salumaa ja Harri Haamer. Vabakirikutes oli selliseks kindlasti Johannes Lipstok ja Osvald Tärk. Metodisti kirikus Aleksander Kuum.

Aga nemad on läinud. Ja mina ei taha küll olla "vanade heade aegade halaja". Et vaat, kus siis olid autoriteedid... Tahaksin hoopis öelda, et suuri vanamehi on tarvis. Kutsuda üles neid, kel elu- ja usukogemust, mitte rabelema päevaprobleemide kimbus, vaid süvenema, otsime olulist ja jagama seda väärika kaalukusega. Vanamehe üheks tunnuseks on minu meelest, et ta ei tegele enam nii hirmus palju iseenda isikuga -- oma väärikuse, enesekehtestamise, sõna maksmapanemisega. Vaid tal on mingi ehtne ja usaldusväärne suurem prespektiiv.

Hiljuti kuulasin Saaremaal kauaaegse Siioni kiriku pastori Herman Mäemetsa jutlust. Oli aru saada, et ta jutlus oli sügavalt läbi tunnetatud. Ta rääkis pühendunud ja pühitsetud elust. Hiljem ütles ta mulle: Ma palvetan Risttee koguduse eest. Oh, aga tema on ju ligi kaheksakümmend ja Risttee koguduses on liikmed nii umbes kahekümne ringis. Ja muusikat tehakse Risttee koguduses kah sellist, mis vist Hermani esimene eelistus ei oleks. Ja korraga tabas mind mõte. Mis siis, kui selline sügavus, läbitunnetatus, heasoovlikkus ja hingeavarus ongi suurte vanameeste tunnuseks? Vahest peame neid märkama. Sest suured vanamehed võivad elada meie keskel.

Igaüks oma laevaga?

2007-10-16T20:20:00.000+03:00

Igaüks oma laevaga. Niisugune oli vist üks omaaegse kõnemehe -- Karl Kaupsi -- raamatu pealkiri. Kui ma ei eksi... Kaups oli silmapaistev pastor ja jutlustaja. Baptist. Ja aastatel 1938-40 Riigikogu liige. Aga mitte temast ei taha ma selles blogisissekandes rääkida. Vaid hoopis laevadest. Laevast.

Käisin Soomes. Sõitsin laevaga, mis Tallinna ja Helsingi vahel kulutab oma kolm ja pool tundi, enne kui sihtkohta jõuab. Otsisin kohta ja leidsin vahekäigu, kus keegi ei istunud. Seadsin end sisse. Mõnekümne minuti pärast aga selgus, et olin laeva kõige kärarikkamas kohas. Ühel pool karaoke-baar ja teisel pool tantsusaal. Ja inimesed voorisid mööda.

Siis helises telefon. Mobiil tugevasti vastu kõrva surutud, püüdsin leida kohta, kus telefonikõnet paremini kuulda. Asjatult. Tagatipuks sai vahekäigus oleva mänguautomaadi juures keegi vuntsidega ja tuhkhalli näonahaga keskealine reisimees õnnelikuks -- säravate silmadega jälgis ta, kuidas euromündid kolinga mängukasti sahtlisse langesid. Aga mina püüdsin kuulata olulist kõnet. Ja öelda midagi tähendusrikast vastuseks lausekatketele, mida kõrv kinni püüdis.

Ja siis korraga taipasin. Niisugune ongi elu. Ei ole nii, et seilame oma väikese purjepaadiga vaiksel elumerel. Vaid hoopis nii, et oleme teinud mingid otsused, astunud suurde reisilaeva, ja elame nende otsuste tagajärgedega. Laeva kurssi on raske muuta. Suuremaid muutusi ja ümberotsustamisi saab teha alles järgmises peatuses. Meie ümber on suur hulk võõraid inimesi, keda meiega seob vaid ühine marsruut. On energilisi ja väsinuid, on õnneotsijaid, on armunuid, on neid, kes siin töötavad. On lapsi, kelle jaoks kõik on põnev. Meil on -- kuni järgmise suurema peatuseni -- vaid piiratud vabadus teha otsuseid: otsida vaiksem koht või sukelduda ümbritsevasse melusse.

Aga just sellisel teekonnal püüame me kuulata ja sõnastada midagi tähendusrikast. Vahest ongi see inimese ülesanne. Hoolimata asjadest, mida me muuta ei saa, luua siiski hoolimise ja mõistapüüdmise ja armastuse ja tähenduse saari. Või väikeseid maailmu. Või osadusringe. Või jõuvälju. Ja laiendada neid pisut. Pilguga, lausega, naeratusega. Tekitada suhteliselt mõttetu sebimise keskel natuke mõtet. Sõlmida sisuga suhteid -- lühemaks või pikemaks ajaks, ja kui hästi läheb siis kogu eluks.

Niisiis, suurema osa oma elust ei reisi me igaüks oma laevaga. Vaid pigem suures laevas. Aga kuidas, on meie teha. Nagu seegi, mida me järgmises peatuses kaasa võtame, või mida teistele anname, või mis jääb meist nähtamatuna laeva trepikäikudesse maha.

Vaikuse päevad mere ääres

2007-08-20T09:31:00.000+03:00

Sel aastal võtsin aega vaikuseks. Veetsin viis päeva Treimani lähedal mere ääres. Oli väga sisukas ja kosutav aeg. Jalutada mere ääres. Lugeda Piiblit. Ja palvetada koos Piibli tekstidega. Loobuda rääkimisest -- hädavajalikud sõnad välja arvatud. Kuulatada. ... Asjad said selgemaks. Süda kergemaks.

Natuke lihtsustatud ja väga kiirendatud vormis järgisid need vaikuse päevad Ignatius Loyola vaimulike harjutuste mudelit. Sügavat spirituaalsust leidub sajanditevanuses kristlikus traditsioonis küllaga. See teeb alandlikuks. Tark on sellest õppida. Ja õnnistusrikas.

Minuga juhtus nende augustipäevade jooksul midagi, mida aastaid pole kogenud. Kirjutasin luuletuse. See algas palvest. Nojah, palvetada võib mitut moodi. Piibli teksti üle mediteerides. Jalutades. Metsas mustikaid korjates. Meres loksudes. Aga ka luuletust kirjutades.

Küsimus pole palve vormides, vaid selles, mis viib meid Jumalale lähemale. Mu luuletus sai selline.

SELGINEMINE

Helge nukrus
sinu pilgust
langes minu hinge,

pööras leebeks
lõunavineks
põhjatuule vinge.

Põue põhjas,
hõlma varjus
kantud muretarju

pudenes ja
haihtus nagu
kajakate karju.

Seisan keset
meremüha,
luiteid, kõrkjastikku.

Miskipärast
sellest hetkest
nõrgub igavikku.

Orajõel, 14.08.07

Mänguasjad ja kaotatud paradiis

2007-08-10T14:26:00.000+03:00

Mänguasjamuuseum Tartus. Ohhoo! Selles uues kohas -- mis enam nii uus ei olegi -- ei ole ma varem käinud. Astun sisse. Ikkagi suvi ja mul on külalised. Ja neis on piisavalt mängulisust, et veeta tunnike mänguasjade keskel.

Muidugi on ekspositsoon hästi valmistatud. Meeleolu loov. Ja tore, et siin ei ole liialdatud siltidega: Ara puutu! Istuda ei tohi! Ja muud sellist. Kuskil ei näe ma kurja valvuritädi, kes külastajaid seiraks kui potentsiaalseid kurjategijaid. Ei, üldse mitte! Lastele meeldiks siin. Aga mulle meeldib kah. Üllatav -- näen mänguasjamuuseumis rohkem täiskasvanuid kui lapsi. Vähemalt sel korral.

Miks mulle siin meeldib? Ja teistele ka? Vahest sellepärast, et -- nagu ütles üks töötaja -- kuipalju koorikuid täiskasvanu endale ka peale ei kasvataks, ta tahaks ikkagi tagasi lapsepõlve. Mitte selles mõttes, et täiskasvanu oleks halb olla. Ei ole ju! Mitte selles mõttes, et lapsepõlve "kotatud paradiisi" tuleks iga hinna eest idealiseerida. Aga selles mõttes, et leida endas laps, kes meis igaühes on olemas. Leida pingutamata loomingulisus ja mängulisus. Vabadus vajadusest olla midagi enamat kui tegelikult oled.

Mänguasju täis maja tuletab "last meie sees" meile meelde.

Doketismist tänapäeval

2007-08-02T11:34:00.001+03:00

Pidasin jutluse 2 Johannese kirja kohta. Pean tunnistma, et nägin vaeva, et leida selle kirja keskne mõte. Enda meelest lõpuks leidsin. Kristuse inimlikkust ei tohi unustada! Kristuse inimlikkuse unustamine on antikristuse märk. Uhh! Päris karmid sõnad. Veel karmim, et 2 Johannese kirja järgi ei ole antikristus mingi saba ja sarvedega koletis, vaid elu- ja mõtteviis, mida võib kohata kõige usklikumate ja vagamate hulgas.

Esimesel pilgul tundub, et Kristuse inimlikkuse unustamine küll ühe baptisti ohuks ega probleemiks ei ole. Vahel on mul tunne, et vabakogudustes on liigagi inimlik-tuttavlik Kristus. Et Jumalast peaks kõnelema suurema pühadusetundega ja aukartusega. Et Jeesus on küll oma järgijate sõber, aga mitte semu. Veel vähem jooksupoiss, kellelt nõuda seda, teist ja kolmandat.

Aga kui järele mõelda -- mõnes valdkonnas on vabakoguduste usukäsitluses Jumala jälle nii kauge, et kohe kuidagi ei oska näha Teda elu tegelikkuses. Mõnikord on evangeelsete koguduste usk nii eluvõõras -- sellel puudub inimlik pool. Kui usk muutub abstraktseks, mingiks tõekspidamiseks, õigeks aga elutuks õpetuseks, millel pole argipäeva olukordadega õieti midagi pistmist -- on asi väga tõsine. Antikristlik. Seda ütleb 2 Johannese kiri.

Kirikuajaloos nimetatakse väärõpetust, et Kristus oli ainult näiliselt inimene, -- doketismiks. Ja kahekümne esimesel sajandil on doketismil ka oma vormid ja ilmnemisviisid. Kristus sündis tegelikult inimesena -- verest ja valust. Huumoriga pooleks -- meie jõuluaegsed klantspildid ideaalsest lapsukesest kuldsädelevatel õlgedel on üsna doketistlikud. Lugesin Philip Yancey raamatust "Kristus, keda ma ei tundnud", et keskajal oli neid kes uskusid, et Jeesus oli põdenud pidalitõbe. Isegi kui need uskujad eksisid, rõhutasid nad Jesaja veendumust, et Messias võtab tegelikult enda kanda inimeste valud ja tõved. Jeesus -- Jumala Poeg -- oli inimene tegelikult, ehtsalt.

Mida tähendab kristlikule usule, et Jeesus on Jumal, aga samas tõeline inimene? Mida tähendab antikristliku doketismi vältimine tänapäeval? Kas seda, et armastus ja usk ja lootus võtavad kuju tegudes ja eluviisis? Kas seda, et kogudus ei põgene õpetuste ja viljatu vagaduse elevandiluust torni, vaid elab Kristuse-sarnasust taotledes selle maailma valu ja ilu, segaduste ja selginemiste keskel täisverelist ja muutvat elu? -- Põhjust järele mõelda.

Kohtla-Nõmme kogemus

2007-07-16T16:58:00.000+03:00

Mis koht see Kohtla-Nõmme on? Ega ma enne eelmist nädalavahetust õieti ei teadnudki. Aga nüüd sai seal ära käidud. Kaevandusmuuseumis ja puha. Ehkki see ei olnud eesmärk. Eesmärk oli osaleda EKB liidu suvepäevadel.

Suvepäevad on saanud EKB koguduste aastaringi lahutamatuks osaks. Seal kohatakse inimesi -- tuttavaid ja võõraid. Muusika on tähtis. Sel aastal meeldis mulle väga, et ka venekeelseid muusikaetteasteid oli. Ikkagi Kirde-Eesti! Aga eesti-keelse kristliku muusika toredaid üllatusi oli ka mitmeid.

Ja muidugi jutlused ja seminarid. Ja kirjanduslauale pilk, et veenduda, millised on uuemad raamatud. Vabaõhuteenistus. Ristimistalitus. Külalised. Kokkukuuluvustunne. Heameel erinevatest kogudustest ja vaimulaadidest, mis ometi kuidagi põnevalt ja endastmõistetavalt harmoneeruvad.

See kõik ühtekokku on osadus. EKB liidu üheks tunnusjooneks on osaduslikkus. Aga see pole abstraktne, vaid tegelik. Koosolemine. Arutamine. Mõnikord erinevate seisukohtade ja stiilide kohtamine.

Ja veel üks asi. Kohtla-Nõmme oli hea kogemus Eesti elu tegelikkuse tajumisel. Töötus. Alkoholism. Joobes rahvast kogunes ka suvepäevade ümber. Ja neil lasti seda rahulikult ka teha. Mõni istus murul. Mõni püüdis suvepäevalistega suhelda. Sellelgi oma koht. Ja sõna Jumalast langeb mitmesugusele pinnasele -- ning me ei tea kus ja millist vilja see kannab. Mu meelest selline kainestav Eesti elu kogemine oli ka koguduseliikmetele hea. Seegi on Eesti, mida me armastame ja mis vajab lootust ja armastust.

Viimaks -- suured tänud neile, kes Kirde-Eestis vaimulikku tööd teevad. Suured tänud ka kohalikele inimestele, kes suvepäevi korraldada aitasid.

Tants on nähtavaks muudetud armastus

2007-07-01T09:58:00.000+03:00

Niisuguse mõttekatke võtsin kaasa selle aasta tantsupeolt. Teadustaja sõnastas tantsupeo mõtte just niiviisi. "Tants on nähtavaks muudetud armastus." Mulle tantsupidu meeldis. Mõtlesin, mis on need väärtused, mida tantsupidu endas kannab? Vaadates kava ja elades kaasa tantsu ilule, kirjutasin mõttes üles mõned märksõnad: armastus, kodu, koosmeel, meri, vihm, rõõm elust. Kõik head väärtused! Kava kokkupanijad olid õnnestunult ühendanud vana rahvatantsu ja tänase päeva kultuurielemendid. Kirikulegi inspiratsiooniks -- kuidas olla uusvana kirik, uusvana traditsioon, uusvana kultuur. Igatahes Kaera-Jaani räpp sobis hästi. Kokkuvõtvalt -- et Eestimaal on niisugune pidu, on ikka hiiglama vahva. Ja laulupidu muidugi ka, aga see pole veel alanud. Vaatan telekast alles laulupeo rongkäiku.

Et nad kõik üks oleksid

2007-06-28T23:28:00.000+03:00

Mul on viimasel ajal olnud mitmeid huvitavaid kohtumisi. Niisuguseid, mis on mind pannud mõtlema. Koguduste koostööst. Sellest, miks liiga sageli juhtub, et iga kogudus, iga kirik, ajab oma asja. Nagu see oleks meie bisnis, aga mitte Jumala projekt. Aga positiivsema poole pealt: tundub, et kusagil küpseb valmisolek näha Jumala tööd avaramalt, oma kiriku piire ületavalt.

Istun õhtusöögilauas toredate inimestega. Me räägime kogudusest tänapäeva maailmas. Me räägime kristlusest, jumalateenistusest, elust. Me saame asjadest väga samamoodi aru. Kas ma olen üllatunud. Jah, natuke olen. Mu vestluskaaslased on teisest kirikust. Karismaatilisest. Hm. Niisugusest elusõnalaadsest. Ja mis siis.

Teisel juhul jutustab üks pastor oma lootusest, et erinevad kogudused üksteist rohkem tunnustaksid. Unustaksid kirikupoliitika. Teeksid midagi inimeste heaks. Ta on dünaamilise, areneva koguduse juht. Me ei ole varem eriti palju suhelnud. Tol kohtumisel tundub mulle, nagu oleksime tundnud teineteist juba ammu. Me räägime võimalusest, et näiteks Eesti vabakogudused võiksid ühineda üheks liiduks. Endalegi tundub see natuke utoopiline. Ja mul on sellepärast piinlik, et mul on vabakoguduste ühinemisse nii vähe usku. Kergem on uskuda, et patusele antakse ta patud andeks, kui seda, et andekssaanud patused omavahel ühise keele leiaksid. Uhh!

Aga mis siis ikkagi hoiab Eesti vabakogudusi tihedamalt koos töötamast? Vahest koguni ühises kiriklikus struktuuris tegutsemast? -- Vahest see, et kogudused pole lihtsalt selle võimaluse peale tulnud. Aga tuleme siis! Või inimlik uhkus, mis seotud oma denominatsiooni ajalooga. Aga katsume siis natukene alandlikumaks saada! Ma ei näe sisulisi takistusi. Iga kogudus või koguduste grupp võib ju jätkuvalt säilitada oma näo, nagu vabakogudustele on omane.

Mis oleks, kui uue vabakoguduste ühenduse nimeks oleks Mosaiik-Kirik. Sellesse võiksid vabalt kuuluda baptistid, nelipühilased, karismaatilised kogudused... Küllap mitmed teisedki. Vahest peaks seda vähemalt proovima, enne kui hakata Jeesuse sõnu -- "et nemad kõik üks oleksid" -- kuidagi allegooriliselt või kujundlikult ÄRA seletama.

Lasteaia lõpupidu

2007-06-01T22:04:00.000+03:00

Olin lasteaia lõpupeol. Kuueaastased poisid ja tüdrukud istusid reas, laulsid, lugesid luuletusi ja tantsisid primitiivse, kuid südantliigutava lõpuvalsi. Teiste hulgas ka minu kuueaastane Timoteos. Kui lilled olid antud, tänusõnad öeldud, küsis üks kasvatajatest: "Kas lastest soovib keegi midagi öelda?"

Seda ma ei oodanud. Veel vähem ootasin ma seda, et lastest keegi tõesti kõnet pidama hakkaks. Aga just seda nad tegid. Spontaanselt. Tõusis poiss, astus lasteringi ette ja ütles: "Tänan teid, et olen võinud teiega mängida. Natuke kahju on lahku minna. Aga millalgi tuleb ju kooli kah minna." Ja istus oma kohale. Järgmine laps ütles: "Kurb on, et me enam koos olla ei saa. Aga... mis teha!" Ta käed tegid õhus nõutu kaare. "Head kooliteed teile!" Kolmas soovis, et tema ja ta kaaslased vanu lasteaiasõpru ei unustaks. Selliseid kõnesid oli seitse-kaheksa. Üks tüdruk innustus kõnelemisest nii, et pidas kaks sõnavõttu. Lihtsalt tuli midagi meelde, mis enne jäi ütlemata.

Istusin ja imestasin. Kuueaastased lapsed ja ilmutavad sellist emotsionaalset ja sotsiaalset intelligentsust! Ei karda kõnelemist ega rahva ette astumist. Jah, see eestlaslik hoiak, et ega minul ju midagi öelda ei ole, on vist kuskilt õpitud... kuidagi ekslikult omandatud... tegelikult on ju öelda küll. Ja siis mõtlesin ma: see peab olema ikka tore lasteaed ja vahvad kasvatajad, kes on õpetanud lastele julgust ise mõelda, oma arvamust omada ja seda väljendada. Midrimaa lasteaed Tartus väärt lasteaed. Teadsin seda enne, aga nüüd veendusin selles taas. Püüdsin neid lapsi ette kujutada kahekümne aasta pärast. Ei osanud. Aga häid liidreid kasvab nende hulgast kindlasti.

Kölerist ja usust

2007-05-28T18:59:00.000+03:00

Üks viimase aja kunstiuudis teatab, et Johann Köleri maal "Itaalia maastik" müüdi oksjonil 1,3 miljoni krooni eest. Seesama Köler, kes on maalinud Kaarli kiriku niinimetatud Matsikristuse. Ajatu teose. Minu meelest. ... "Itaalia maastik" lõik kõigi aegade Eesti kunstioksjonite rekordi. Kas see tähendab, et Köler tabas selle maastiku ideaalselt, nii et seda pole tarvis enam maalida? Kaugel sellest. Selline väide oleks üpris rumal. Maalida võib lõputult. Maastikke. Itaalias ja Eestis. Ja Itaalia maastikke. Ja tulebki maalida. Tuleb uurida valgust ja varju, tuleb otsida uusi vaatenurki.

Lugesin Rob Belli raamatut "Velvet Elvis". Bell kirjutab: "Mitu tuhat aastat on Jeesuse järgijad, nagu kunstikud, mõistnud, et me peame minema edasi, uurima, mida tähendab elada kooskõlas Jumala ja üksteisega. Kristlik traditsioon on täis muutusi ja kasvamist ja teisenemist. Jeesus osales selles protsessis, kutsudes inimesi taasmõtestama usku ja piiblit ja lootust ja armastust ja kõike muud, ja pakkudes võimalust pidevalt avastada, kuidas elada nii, nagu Jumal on loonud meid elama. --- Ajad muutuvad. Jumal mitte, aga ajad küll. Me õpime ja kasvame, ja maailm meie ümber teiseneb, ning kristlik usk on elav ainult siis, kui ta kuulab, kujuneb."

Mulle näib, et seda mõttekäiku tuleb võtta tõsiselt. Kosmeetilistest parandustest, nagu parem valgustus, kaasaegsem muusika ja moodsad presentatsioonitehnikad jumalateenistusel, ei piisa. Tuleb otsida, millised muutused on vajalikud teoloogilises mõtlemises. "Reformeerimine peab puudutama kristliku usu defineerimist, elamist ja selgitamist," väidab Bell. Kes arvab, et selline mõttekäik on ketserlus, võiks mõelda Martin Lutherile. Tedagi peeti ketseriks -- aga terve hulk kristlasi arvab, et 16. sajandi reformatsioon oli lõppkokkuvõttes hea ja vajalik.

Lennujaamamõtteid

2007-03-27T08:27:00.000+03:00

Oh, tore, et sain viimaks oma blogile ligi. Ei tea, mis kotermann seal sees oli. Vahepeal. Tegelikult lugesin äsja Märdi uudist, et ta saab isaks. See on tore uudis. Uue elu sündimine on viimselt eksistentsiaalne-usuline ime. Bioloogiline muidugi ka. Ime igas mõttes. Mõtlesin enda kogemusele. Meie esimese lapse sünni juures viibimine oli minu jaoks peaaegu religioosne elamus. Igatahes, kui ma enne poleks Jumalasse uskunud, oleksin sel hetkel uskuma hakanud. - Aga praegu ootan kutset lennukile. Ei tahaks oma individuaalset kogemust liialt üldistada, aga viimasel ajal olen oma teeliseksolemist kogenud teravamalt ja otsesemalt kui tavalises elurutiinis elades. Kuhu me üldse läheme? Kas koge elu on lühike peatus Lennujaama ootesaalis, mida peame oma koduks. Maailmaks. Ja ikkagi teame, kuigi meile kinnitatakse tihti vastupidist-- et meie päris kodu on ometi mujal. Nagu filmis "Lennujaam". Igatahes on selles lennujaamakogemuses ka palju ilusat -- nagu Märdi tänahommikune uudis. Kas sündivad lapsed on sõnumitoojad maailmast, mis on elusam ja ilusam ja tõelisem? Kas nad teevad ka meie elu tõelisemaks? Kas nad unustavad oma sõnumitoojaks oleku, nii nagu meie -- täiskasvanud -- oleme selle pahatihti unustanud? -- Liiga palju küsimusi ühe kevadhommiku kohta. Kas siit kuskilt kohvi saab?

Palvetades tädi Tooniga

2007-01-26T15:39:00.000+02:00

Käisin tuttavatelt kartulit küsimas. Neil oma põld, ja sügisel pakkusid lahkelt, et kui tarvis, muudkui tule. Läksingi. Sest kaua sa hing makaronide ja riisi peal elad. Majarahvas tervitas uksel ja lubas otsida kiletkoti, kuhu kartuleid panna. Et läheb natuke aega ja küll siis klaarime. "Tule vahepeal tädi Toonit vaatama," ütles perenaine heatahtliku, isegi rõõmsa naeratusega. Ma ei teadnudki, et tädi Tooni, keda tundsin kui ustavat koguduseliiget, nüüd siin elas. Läkisme maja teise tiiba. Kui nägin voodil lebavat kogu, nägu kõhnunud, kuid hallides silmdes ometi mingi seletamatu säde, siis taipasin. Siinne pererahvas oli üksikule vanainimesele toanurga pakkunud. Tooni oli haige, raskelt haige. Vähk vaevas ta keha ja võttis jõu. Ajasime Tooniga juttu, lugesin talle natukene piiblist ette. "Kas sa igaviku peale ka mõtled?" küsisin. -- "Aga kuidas siis teisiti!" vastas ta, nagu oleks igaviku peale mõtlemine kõige loomulikum asi. Siis palvetasime. Tädi Tooni palve meenutas mulle lapse palvet. Ta jutustas, ei küsinud ega palunud midagi. Ta sõnades oli tänulikkust ja otsekui läbipaistvust. Selles palves ei olnud täies elujõus inimese loogilisust; palvetaja mõte hüples. Aga selle eest oli selles palves palju usaldust ja siirust. -- Varsti astusin pimedasse õhtusse. Ka kartulikott anti kaasa. Aitäh! Aga mu päeva parim osa oli palve tädi Tooniga. Veel suurem aitäh!

Kohates inglit

2006-11-18T16:46:00.000+02:00

Astusime koos Einikesega raudteejaama poole. Minna oli rohkem kui kilomeeter, mis ei ole ju mingi eriline maa, kui poleks rasket kohvrit järgi tassida ja kui rongi väljumise tärmin ei läheneks kohutava kiirusega. Korraga sõidab meist mööda pisut kulunud moega Opel. Sõidab mööda, siis peatub sadakond meetrit eemal. Auto uks avaneb. Roolis on nii vana mees, et tundub nagu oleks ta aastatega hapraks ja kuidagi läbipaistvaks kulunud. Ta viipab ja küsib, kas läheme raudteejaama. Et tulgu me peale. Jah, muidugi. Vinname kohvri pagasiruumi, ise ronime väikesesse autosse. Aknaklaasid on nii udused, et kahtlen, kas juht ikka teed näeb. Aga ta on seda ilmselt ka varem sõitnud, nii et "kobamisi" sõit õnnestub viperusteta. Vahetame mõned laused. Olemegi kohal. Täname head inimest, kelle nimegi ei saanud teada. Suundume perroonile, sellal kui Opel tagasi parkimisplatsilt tagasi maanteele keerab. --- Olgem ausad, ei oleks ju midagi juhtunud, kui oleksime selle maa jalgsi maha käinud. Mis sest, et kohvriga. Ja kui oleksime jäänud rongist maha... Ronge tuleb ju jälle. Aga lihtne tähelepanu ja heatahtlikkus täiesti võõra poolt tegi sellest päevast erilise. Kes ütleb, et inglid ei või vanad olla.

Mõeldes misjonist kaubamaja uksel

2006-11-09T23:02:00.000+02:00

Astun Alexanderplatzil rongist maha. S-bahn, selle sõna olen Berliinis juba selgeks saanud. Ainult kiviviske kaugusel on hiljuti renoveeritud kaubanduskeskus Galerie. Sinnapoole sammud seangi. Enne marketingi-templisse sisenemist märkan mõneliikmelist muusikarühma, kes tuledes särava hoone ees möödujate tähelepanu köita püüavad. Taustaks kullakarraline kiri: Jeesus armastab sind! Ehkki kiri on saksa keeles -- mõistagi --, saan ma sellest aru. Niisiis -- mulle pakutakse head sõnumit, enne kui tutvun heade asjadega. Kui tunnikese pärast sama ukse kaudu kaubamajast lahkun (seekord ei ostnudki midagi), on misjonitrupp veel kohal, kuigi juba laetakse pille päevinäinud mikrobussi. Kõneleja räägib midagi veendunud, ehkki pisut kätteõpitud toonil. Aga miks pakivad teised juba samal ajal asju? Kas neile ei lähe korda, millist mõju jutlus avaldab? Kas nad ei arva, et kõnes võiks olla nende jaokski midagi kuulamisväärset. Saaks juba minema, töö on tehtud, tõesõnad tuulde lausutud või kaubamaja esisele asfaltplatsile külvatud... Möödujad heidavad kõnelejale vaevalt põgusa pilgu, seisma ja kuulama ei ole jäänud keegi. Millegipärst ma ei imesta seeüle. Ei jää kuulama minagi.

Kontrast rabab mind. Miks pakutakse maailma parimaid uudiseid -- aga seda evangeelium ju on, eks ole -- nii ükskõikseks jätval moel? Miks selle ümber olev mitteverbaalne sõnum teatab möödujale, et tegemist on millegi veidra, marginaalse, igava ja ebaolulisega? Sealsamas, vaid mõnekümne sammu kaugusel, pakutakse palju ajutisema väärtuega asju hoopis köitvamalt. Esiteks on kaubamaja soe. Kõik annab mõista, et mind ootab ees seiklus. Ma võin täna leida selle, mida hingepõhjas igatsen ja otsin. Teiseks on ta pidulik, jõulukuused ehivad korruseid juba novembris. Ja ilu on siin ka. Kolmandaks saan ma aru, et olen siin teretulnud. Mulle naeratatakse. Millegipärast on lihtsam pöörduda kaubamaja parfüümiosakonna töötaja poole küsimusega, kus asub lähim apteek. Ja tema (mis sest, et see ei kuulu ta tööülesannete hulka) otsib üles oma kolleegi, et olla kindel: jah, siit paarisaaja meetri kaugusel ümber nurga võib rohupoe tõesti leida. Miks ei tulnud mulle isegi pähe, et küsida seda oma usuvendadelt ukse taga? -- Missugune peaks olema evangeeliumikuulutus, mis puudutab südant ja muudab elu? Või kui mitte seda (sest olulised asja kasvavad mõnikord pikkamisi), siis vähemalt kannab veendumust, et tegemist on millegi olulisega. Vaehest peaksid evangelistid seda kaubamajja õppima minema? Vahest teeksid nad tähendusrikkamat evangelismi, kui asuksid kaubamajas tööle sõbraliku müüjana? Aga ei, nemad pakivad oma asjad kokku ja sõidavad minema... Ja nad ei saa vist kunagi teada, et tollel õhtul oli möödujate hulgas keegi, keda nad inspireerisid seda päevikusissekannet kirjutama. Vaat siis! Tänavaevangelismist oli ikkagi kasu... mõtlema ärgitajana.

Jumala lemmiksport

2006-10-13T11:21:00.000+03:00

Kuueaastane Timoteos küsib: "Kas sa tead, mis on Jumala lemmikspordiala?" Mida oskab täiskasvanud inimene, kelle mõtlemine enam nii paindlik ei ole, niisuguse küsimuse peale vastata? -- "Noh, vahest tennis, selline väärikas sport... Golf vist mitte, lihtsalt ei suuda Jumalat ette kujutada golfikäruga ringi sõitmas ja eksklusiivset elulaadi kultiveerimas. Jumal on ikka rohkem rahva hulgas... Vist... Järsku võrkpall? Meeskonnamäng." Timoteose silmad reedavad pettumust, et täiskasvanud isegi lihtsatest asjadest aru ei saa. "Muidugi ameerika jalgpall," teatab ta, nagu oleks Jumala spordieelistuste määratlemine kõige lihtsam asi maailmas. -- "Miks siis see?" ei saa suur inimene küsimata jätta. -- Timoteosel on seletus käepärast: "Aga sellepärast, et Jumalale meeldib toores mäng. Et kui keegi viga saab, siis tema teeb haige koha kohe terveks. Vaat sedaviisi!" Ma ei ole tänaseni päris kindel, et ameerika jalgpall on nii "jumalik" sport, aga üht õppisin ma Timoteoselt küll. Ta esitab kõige ootamatumate nähtuste kohta teoloogilise küsimuse: "Mis ja kuidas on Jumalal sellega pistmist?" Mina olen koolituse poolest teoloog, aga ei märka seda küsimust kaugeltki alati esitada. -- Nii et ameerika jalgpall. God likes it when it's rough!

Kui kõik veab viltu

2006-09-29T22:59:00.000+03:00

Issand, kas Sa tead, mis tunne on,
kui kõik veab viltu?
Kui päev algab halbade uudistega,
kui lapsel on hambavalu,
kui tegemata tööd kuhjuvad ähvardavalt,
kui väikesest sõnasädemest
süttib pahanduse tulekahju,
kui kõvaketas jookseb kokku --
nii arvutis kui peas ja hinges.
Kas Sa tead, mis tunne see on?
Sina, kes said sünnipäevatervituseks:
vabandust, siin pole teile ruumi!
Sina, kes kogesid, et Su elumõistmine
on nii erinev Su sõprade omast.
Sina, kelle lahkus sai tasuks
pimedat vihkamist Suurel Reedel.
Issand, tuleta mulle täna meelde,
et lootus on olemas,
isegi siis, kui kõik veab viltu.

Suured ja väikesed kivid

2006-09-24T13:12:00.000+03:00

Olen oma loomult ja hariduselt humanitaarsete kalduvustega. Äri- ja majandusmaailm on mulle ikka olnud kauge; ja kauged asjad tunduvad meile ju tumedate, saavutamatute või mõistetamatutena. Viimasel ajal olen aga lugenud mõningaid ärieetika ja juhtimisalaseid raamatuid ja avastanud, et sealt on väga palju õppida ka inimesel, kes äriga otseselt ei tegele. Viimases raamatus, mida lugesin oli selline lugu. Kui anumasse asetada suuri kive, nii et need anuma täidavad, võib küsida: kas anum on täis? Jah ja ei. Lisada võib hulga väiksemaid kive, mis suurte kivide vahele mahuvad. Kas nüüd on anum täis? Jah ja ei. Anumasse mahub veel liiva. Ja seejärel vett... Mida see lugu ütleb? -- Vahest seda, et kui suuri kive esimeses järjekorras anumasse ei aseta, ei mahu need enam hiljem sisse. Kui suuri väärtusi oma elus paika ei pane, täitub eluanum väikeste askelduste ja toimetuste kruusa ja liivaga, millesse suuri unistusi ja püüdeid on raske mahutada. Mis on minu elu suured väärtused, mida pean endale meelde tuletama ja sõnastama? Mis on need sihid ja unistused, mis moodustavad elu põhikoe või struktuuri, mille ümber asetub argine killustik ja igapäeva uhtliivast täitematerjal -- seegi ju oluline, kui see on õigel kohal. Mu perekond ja sõbrad, need, keda armastan. Võimalus ja vabadus arendada ja kasutada oma loomingulisi andeid. Jumalasuhte tähendusrikkus. Mõttekas töö. Püüd mõista maailma mitte ainult ratsionaalsete, vaid ka kunsti vahenditega. Osalemine Jumala missioonis... Kas mu valikud, otsused ja ajajaotus lähtuvad neist väärtustest? Või olen ma need suured kivid peenestanud lihtalt palgateenimise, enesetõestamise või rutiinsete suhete klibuks? -- Peatuspaik järelemõtlemiseks. (Ja tänusõnad Annile, kes tolle raamatu mu köögilauale jättis.)

Suudlus ja surm

2006-09-15T20:52:00.000+03:00

Iisak, mu 11-aastane poeg, olles kuulanud mu viimast jutlust, ütles hiljuti: "Sa oled pastor, kes kardab suudlust kaotada rohkem kui surma." Jutluses küsisin ma: Mida ma mõtleksin ja tunneksin, kui ühel päeval arst teataks, et olen HIV positiivne? See on küsimus, mida pastor ja truu abikaasa ei peaks -- vahest isegi ei tohiks? -- küsida. Aga oletagem kasvõi hetkeks, et selline olukord on võimalik, ja mitte moraalitu eluviisi tõttu: mõni ilmvõimatu juhus, vale vereülekanne, veritsev marrastus... Ärgu meditsiinis asjatundjad kulmu kergitagu! Mida tunneksin? Arvan, et tunneksin hirmu osaduse ja sõprade kaotamise pärast rohkem kui fataalse haiguse pärast. Kardaksin kaotada oma naise suudlust rohkem kui hüvastijättu eluga. Ema Teresa on öelnud, et "üksindus on meie ajastu pidalitõbi". Eemaletõugatus, põlgus, vältimine... Uue Testamendi lood sellest, kuidas Jeesus tervendas pidalitõbiseid kõnelevad osaduse tagasiandmisest samavõrd kui imelisest haiguse võitmisest. Luuka evangeeliumi 4. peatükis öeldakse: Ja Jeesus sirutas käe välja, puudutas pidalitõbist ja ütles: "Ma tahan, saa puhtaks!" Ma tahan, et sa tunneksid rõõmu sõpradest, vestlusest söögilaua ümber istudes. Ma tahan, et sa vaimustuksid lähedusest, oleksid osa suuremast kogukonnast. Ma tahan, et sa tunneksid osaduse valu ja kogeksid osaduse õnnistust. -- Jah, me oleme inimesed, kes kardavad suudlust kaotada rohkem kui surma.

Risttee kogudus Tartus

2006-09-10T17:14:00.000+03:00

Täna toimus Tartus Risttee koguduse esimene jumalateenistus. Ruumid Taara puiestee ja Näituse tänava nurgal endises kaupluses. Saalis noorust ja sügispäikest, heatahtlikku naeru ning ootust millegi tähendusrikka järele. Koguduse motoks: Kirik teistele -- kodu kõigile. Jutlustasin sellest, et inimese sügavam identiteet on osaduse, läheduse ja armastuse igatsus. -- John Donne'i parafraseerides: Keegi pole üksik saar, vaid osa suuremast tervikust. Tekstiks Markuse evangeeliumi 1. peatükk, salmid 40-45. Jeesus tervendab pidalitõbise, andes talle -- mitte ainult haigele, vaid väljatõugatule -- tagasi koha osaduskonnas, sõprade ja perekonna keskel. Vahest sellepärast ongi mees nii vaimustunud, et ta Jeesuse manitsusest madalat profiili hoida suurt miskit ei pea, vaid kõigile jutustab, mis temaga juhtus. Osadus pole endastmõistetav, aga imede ime -- siiliseltskonnaski on sõprus ja lähedus võimalikud. Jumala enda kolmainsuses on osaduse koreograafiat, milles meidki kutsutakse osalema. Pärast jumalateenistust tabasin end mõttelt, et uute asjade sünnis on ikka omajagu riski, aga ilma selleta jääksid paljud head muutused ja arengud toimumata.

Uue kooliaasta algus

2006-08-31T19:29:00.000+03:00

Homme lähevad kaks mu poissi kooli. Loodan, et nad peavad kooliskäimist toredamaks tegevuseks, kui mina omal ajal. Ei tea, miks, aga mõeldes oma koolikogemusele, on see seotud mingi vastumeelsusega, tundega, et nagunii teen midagi valesti ja saan pragada. Alles täiskasvanuna hakkasin õppimist nautima. Ja loodan, et õpin ikka väikestviisi edasi. Oma lapsi vaadates tundub mulle, et nad kardavad hoopis vähem asju valesti teha, nad naudivad protsessi samavõrd kui tulemust. Kas see on postmodernsuse märk? See oli vist Charles Handy, kes ütles: Kes on armunud õppimisse, on armunud elusse. Õppimine kui love story, see juba on midagi...

Õnnesoove Tulla ja Mardi poolt

2006-07-30T09:59:00.000+03:00

Meie tagasihoidlik õnnesoov sulle, Toivo, et oleks palju häid ideid, atraktiivseid tööpakkumisi, avastamiseks uusi paiku ja mõtteid ning suuri mäletamisväärseid tegusid. Et meie põhjamaine kliima Sulle liiga karm ei oleks. Toogu eesolevad aastad Sulle hetki mis lamamistoolis pikutades mälestamist väärt. Et täituks Soovid mida pole veel soovidagi osanud. Õnne ja õnnistust sünnipäevaks Sulle, Toivo!

Kallile mehele

2006-07-29T23:36:00.000+03:00

Kallis,
Sa meeldid mulle!
Sinu sünnipäeva eelõhtul tahaksin Sulle kõigepealt soovida, et Sul jätkuks järgmiseks aastaks palju tervist! Et Sa jaksaksid õhtuti minuga jalutama tulla ja mine tea, äkki õpime järgmisel aastal mõne uue spordiala selgeks - kui mitte tennise, siis äkki näiteks minigolfi :)

Ja siis taaksin soovida, et saaksid uuel aastal nii palju kirjutada kui mõtteid jätkub... Mine tea, äkki siis oled Sa järgmiseks, 45-ks sünnipäevaks juba Dr. Pilli (nagu Sind mitmed juba natuke aega kutsunud on;).

Ja viimaks soovin, et mõni Su peas olev mõte hästi toimivast osaduskonnast, või kui soovid - kogudusest - päriselt teoks saaks. Et Sa kogeksid, et unistudes saavad tõeks...

Sinu

Einike kohvitamas

iisaki ülestunistus

2006-07-29T23:07:00.000+03:00

Tsau toivo, siin on paar sõna minult ja paar sõna kellegilt teiselt...

Iisak: palju õnne sünnaks

Mingi Shottlane: i cannae wish ye a haccy barfday...

Piraat:Arrrr!!! a fine day to wish some one a happy birthday..i mean to plunder gold that is...

Jaapanlane: arigato toivo pilli-san and me wish you hapy birthday

niiet palju õnne sünnipäevaks ja loodetavasti lõikad oma juuksed järmine kord paremini...
ei tegelt loodetavasti sul tuleb edukas järgmine aasta ja sul õnnestuks....

Iisak chillimas

Palmikute trvitus

2006-07-29T22:38:00.000+03:00

Sau Toivo :)
Et Siis Edu Ja tervist Järgnevateks eluaastateks :)
olgu need lõbusad ja rikklaikud
Sisaldades palju raatamtuid ja jäätist
ning palju rosasid PATSE !

Palju Palju Õnne ja Jumala Juuresolekut Sulle Oma 44-ndaks Aastaks Perekond Palmikult :O)

Anete Toivo 44. sünnipäeval

Äia tervitus sünnipäevaks

2006-07-29T22:23:00.000+03:00

uus eluaasta, uued vöimalused, uued otsused ja uued vastutused. Jatkuvalt soovin tarkust, teha öigeid valikuid... Raigo

Raigo sünnipäeva filmimas

Ämma tervitus sünnipäevaks Toivole

2006-07-29T22:16:00.000+03:00

Tervist ja rahu uueks eluaastaks. Katrin

Katrin koos Toivo õdedega sünnipäeval

TOIVO 44

2006-07-29T22:01:00.000+03:00

Toivo sünnipäev Võistes 29.07.06

Toivo on jõudnud sellisesse ikka kus unistus on istuda ratastega toolil ja sõita ratastega toolil arvuti ja raamaturiiuli vahel ja kirjutada. Vahepeal, arvas ta, võiks naine talle kohvi serveerida.

See blogi on Toivole sünnipäevaks Marje, Herty, Henry ja ... poolt

Toivo ema Maria Pilli alias Äiti täna Toivo sünnipäeval