Uue kooliaasta algus

Homme lähevad kaks mu poissi kooli. Loodan, et nad peavad kooliskäimist toredamaks tegevuseks, kui mina omal ajal. Ei tea, miks, aga mõeldes oma koolikogemusele, on see seotud mingi vastumeelsusega, tundega, et nagunii teen midagi valesti ja saan pragada. Alles täiskasvanuna hakkasin õppimist nautima. Ja loodan, et õpin ikka väikestviisi edasi. Oma lapsi vaadates tundub mulle, et nad kardavad hoopis vähem asju valesti teha, nad naudivad protsessi samavõrd kui tulemust. Kas see on postmodernsuse märk? See oli vist Charles Handy, kes ütles: Kes on armunud õppimisse, on armunud elusse. Õppimine kui love story, see juba on midagi...