Suudlus ja surm

Iisak, mu 11-aastane poeg, olles kuulanud mu viimast jutlust, ütles hiljuti: "Sa oled pastor, kes kardab suudlust kaotada rohkem kui surma." Jutluses küsisin ma: Mida ma mõtleksin ja tunneksin, kui ühel päeval arst teataks, et olen HIV positiivne? See on küsimus, mida pastor ja truu abikaasa ei peaks -- vahest isegi ei tohiks? -- küsida. Aga oletagem kasvõi hetkeks, et selline olukord on võimalik, ja mitte moraalitu eluviisi tõttu: mõni ilmvõimatu juhus, vale vereülekanne, veritsev marrastus... Ärgu meditsiinis asjatundjad kulmu kergitagu! Mida tunneksin? Arvan, et tunneksin hirmu osaduse ja sõprade kaotamise pärast rohkem kui fataalse haiguse pärast. Kardaksin kaotada oma naise suudlust rohkem kui hüvastijättu eluga. Ema Teresa on öelnud, et "üksindus on meie ajastu pidalitõbi". Eemaletõugatus, põlgus, vältimine... Uue Testamendi lood sellest, kuidas Jeesus tervendas pidalitõbiseid kõnelevad osaduse tagasiandmisest samavõrd kui imelisest haiguse võitmisest. Luuka evangeeliumi 4. peatükis öeldakse: Ja Jeesus sirutas käe välja, puudutas pidalitõbist ja ütles: "Ma tahan, saa puhtaks!" Ma tahan, et sa tunneksid rõõmu sõpradest, vestlusest söögilaua ümber istudes. Ma tahan, et sa vaimustuksid lähedusest, oleksid osa suuremast kogukonnast. Ma tahan, et sa tunneksid osaduse valu ja kogeksid osaduse õnnistust. -- Jah, me oleme inimesed, kes kardavad suudlust kaotada rohkem kui surma.