Toivo Pilli blogi

Laupäev, märts 03, 2012

Usalduse krediit


Paljude eestimaalaste mõtetest on läbi käinud küsimus: Miks ma eelistan Eestis elada? Vastuseid on mitmeid. Lähedased on siin. Eesti loodus on ilus. Ainult Eestis on see õige must leib. Siin on igal pool tasuta wifi. Ma julgen väita, et Eesti on tore koht veel ühe asja pärast. Siin on ühiskonnas suhteliselt kõrge usalduse krediit.

Aastaid tagasi, kui elasime perega mitu kuud Prahas, panime oma vähem kui aastase poja vankriga akna taha lõunauinakule. Elasime seminari korteris, suletud kämpuses. Meie inglise ja ameerika sõbrad käisid õues magavat last vaatamas kui imeasja. Mitte ainult sellepärast, et õues oli jahe, vaid sellepärast, et nende kultuuris on lapse õuejätmine mõeldamatu. Mis sest, et aken on praokil ja iga nutuhääl kostab kohe tuppa. Aga kui keegi vankriga minema sõidab? Vaat, selle peale me ei tulnudki... Olime kasvanud teistsuguse usaldusega kultuuris.

Kuid usaldus pole ainult antud suurus, nagu kaasavara sukasääres, nagu kord ütles president Lennnar Meri. Usalduse suurendamine ja hoidmine on ülesanne. Üksikinimese jaoks. Riigi jaoks. Organisatsioonide jaoks. Aeg-ajalt mõõdetakse, milliseid institutsioone kodanikud usaldavad. Kas politseid, kaitseväge, kirikut, riigikogu? Aga usalduse mõõtmine ja suurendamine peab käima ka vastupidi. Kui palju usaldab riik oma kodanikke? Kas ja kuidas riigi institutsioonid suurendavad usaldust ühiskonnas? See on eriti ilmekalt esile tulnud diskussioonis perekonnaseaduse mõnede osade üle.

Perekonnaseaduse säte, mis nõuab, et puudega täiskasvanud last hooldavad vanemad peavad lapse pangaarvelt kulutatud iga sendi kohta esitama kohtunikule kuludokumendid, on halb märk. Mitte ainult bürokraatia pärast. Mitte ainult elukauge paragrahvi pärst. Vaid sellepärast, et see väljendab vähest usaldust. Küllap vanemad ja hooldajad, kes on aastaid, mõnikord lapse sünnist alates, tema eest hoolt kandnud, on ausad ja armastavad inimesed. Sellest tuleb lähtuda! See on toetumine baas-usaldusele ühiskonnas. See on risk muidugi. Usaldus on alati risk. Aga see risk on seda väärt, sest see toetab sisemist eetikat, välist käitumist ei jõua nagunii kõigi detailideni reguleerida, muidu upub ühiskond paragrahvidessse, ja kängub sisemise moraali orientiir - kasvõi see, mis väljendub kümnes käsus.

Igatahes - see perekonnaseaduse osa tuleb küll ümber teha! Mitte ainult sellepärast, et kuludokumente on hooldajatel tülikas koguda. Vaid sellepärast, et selline praktika õõnestab ja sööb usalduse krediiti ühiskonnas.

Seadusepügalad ei suuda kõike reguleerida. Ja kui püüavadki reguleerida, läheb kaduma midagi inimesele olemuslikku, eksistentsiaalne ülesanne lähtuda südametunnistusest. Kõigepealt tuleb usaldada sisemisi voorusi, mitte väliseid reegleid. Vahest sellepärast ütles juba Sokrates: "Heade inimeste puhul tuleb usaldada nende sõna ja mõistust, mitte nende vannet." Kuid usalduse suurendamine on jätkuv ülesanne. Vahest aitavad siit edasi mõelda Lennnart Meri sõnad: "Usaldust tuleb igal jumalahommikul uuendada, päevast päeva taastada, kasvatada nagu kapitali ja hoida nagu algkapitali."