Kas tarkust taga nõuda?

Eestlane nõuab tarkust taga. Otsekui tarkus kiirustaks eest ära ja talle tuleb ilmtingimata järele jõuda. Tarkust tuleb juurde, infotulv aina paisub. Keegi sõnastab ja leiutab iga päev midagi uut. Selle kõigega kursis olla võib unistada ainult nooruses, kui veel usutakse, et on võimalik lugeda läbi kõik olulisemad raamatud ja vähemalt üldjoontes meelde jätta kõik olulised faktid ja ideed. Aastatega selline akadeemiline idealism kipub kahanema. Aga kas selle üle peaks kahju tundma? Kas tarkus üldse ongi teabe rohkuses? Kas asi on teabega sammu pidamises, sellele "põgenikule" järele jõudmises?

Üks lugu räägib targa munga innukast õpilasest. Õpilane kirjutas iga päev hoolega õpetaja sõnad tallele ja mõtiskles kirjapandu juures ülejäänud osa päevast. Kui õpilane haigestus, ei puudunud ta ometi tundidest. "Ma olen otsustanud tarkust nõuda. Ma ei anna järele. Ma ajan tarkust taga, et seda kätte saada." - Aga munk ütles õpilasele: "Miks arvad sa, et tarkus on sinu ees. Vahest hoopis on tarkus su seljataga? Sa kiirustad, et tarkust kätte saada. Aga vahest peaksid sa hoopis peatuma, et tarkus sinule järele jõuaks."

Ühesõnaga, kui hakkad rumalusi tegema, valesid otsuseid langetama... siis võib-olla polegi asi selles, et oled liiga vähe pingutanud, liiga laisalt teadmistele järele jooksnud, liiga aeglaselt edasi liikunud. Vahest on asi hoopis selles, et oled liiga kiiresti liikunud, liiga palju tormanud, üle pingutanud... Vahest peaksid seisatama, ootama, järele mõtlema - et tarkus sulle järele jõuaks?