Toivo Pilli blogi

esmaspäev, jaanuar 09, 2012

Au olgu Jumalale kõrbes


Möödunud jõuludel tervitasin jõulukontsertidel kooliõpilasi. On juba traditsioon, et mitmed koolid peavad Salemi kirikus oma jõulujumalateenistusi ja -kontserte. Ühe niisuguse kontserdi avasõnades tsiteerisin Luuka 2:14. See on ju tuttav tekst: "Au olgu Jumalale kõrges, ja maa peal rahu, inimestest hea meel!"

Kuulsin end aga hoopis ütlevat: "Au olgu Jumalale kõrbes..." ja edasi läks kõik jälle õigesti. Parandasin keelevääratuse. Küllap oli kuulajate hulgas neidki, kes poleks aru saanudki, et midagi viltu läks. Sõlmisin jõulutervituse otsad kokku ja elasin toredale kontserdile kaasa. Tore kool, toredad lapsed ja õpetajad.

Kuid hiljem mõtlesin: "Vahest on meie suu mõnikord targem kui mõte?" Vahest ongi nii, et Jumala au ja kirkus, tema lähedalolu, ei ilmne ainult taevastes kõrgustes, vaid on mõeldud ilmuma ka argipäeva kõrbes. Elu kitsaskohtades. Seal, kus küllus hakkab otsa saama, kus olud on karmid ja lausa ebasoodsad. Jah - kõik on õige: Au olgu Jumalale kõrbes!