Kirik ja suured vanamehed

Kui lahkus siit ilmast Jaan Kross, nimetas keegi ajakirjanik teda suureks vanameheks. Igas kultuuris on niisuguseid tarvis -- kes ei rähkle argipäevasaginas, ei kuluta ennast päevapoliitilistes kemplemistes. Vaid kellel on elutarkuse distantsilt vaatamise oskus. Ja kes teavad, tunnetavad, mis on keskselt tähtis. Sõna võtavad nad nende asjade kohta. Ja neid kuulatakse. -- Ajakirjanik küsis, kes võiks praegu -- kui Krossi enam pole -- olla suurteks Eestis suurteks vanameesteks. Ega ta leidnudki.

Kirikus on kah tarvis niisuguseid vanamehi. Ja siin on neid sama raske leida nagu üldkultuuriski. Elutarku. Läbinägevaid prohveteid. Sest vanameheks ei tee aastate rohkus, vaid kasvamine, kujunemine, mõnikord läbi valu. Vanameheks ei saa ise hakata. Mõtlen, et niisuguseks vanameheks olid -- mõlemad omal viisil -- Elmar Salumaa ja Harri Haamer. Vabakirikutes oli selliseks kindlasti Johannes Lipstok ja Osvald Tärk. Metodisti kirikus Aleksander Kuum.

Aga nemad on läinud. Ja mina ei taha küll olla "vanade heade aegade halaja". Et vaat, kus siis olid autoriteedid... Tahaksin hoopis öelda, et suuri vanamehi on tarvis. Kutsuda üles neid, kel elu- ja usukogemust, mitte rabelema päevaprobleemide kimbus, vaid süvenema, otsime olulist ja jagama seda väärika kaalukusega. Vanamehe üheks tunnuseks on minu meelest, et ta ei tegele enam nii hirmus palju iseenda isikuga -- oma väärikuse, enesekehtestamise, sõna maksmapanemisega. Vaid tal on mingi ehtne ja usaldusväärne suurem prespektiiv.

Hiljuti kuulasin Saaremaal kauaaegse Siioni kiriku pastori Herman Mäemetsa jutlust. Oli aru saada, et ta jutlus oli sügavalt läbi tunnetatud. Ta rääkis pühendunud ja pühitsetud elust. Hiljem ütles ta mulle: Ma palvetan Risttee koguduse eest. Oh, aga tema on ju ligi kaheksakümmend ja Risttee koguduses on liikmed nii umbes kahekümne ringis. Ja muusikat tehakse Risttee koguduses kah sellist, mis vist Hermani esimene eelistus ei oleks. Ja korraga tabas mind mõte. Mis siis, kui selline sügavus, läbitunnetatus, heasoovlikkus ja hingeavarus ongi suurte vanameeste tunnuseks? Vahest peame neid märkama. Sest suured vanamehed võivad elada meie keskel.