Toivo Pilli blogi

Reede, aprill 19, 2013

Muusika ja teadliku mõtlemise ülemvõim

Mul oli hiljuti Frankfurti lennuväljal neli tundi aega. Aega, millega ei ole õigupoolest midagi peale hakata. Jalutasin ringi, jõin tassi kohvi, astusin huupi sisse ühte raamatupoodi. Huupi avasin ühe raamatu suvalisest kohast. Daniel Kahenmann, "Thinking, fast and slow". Autor argumenteerib, et inimese tegutsemist ja otsustusi juhivad kaks vastastikuses pinges olevat suunavat jõudu või mõtlemismudelit. Üks on loogiline, aeglane, ratsionaalne. Teine on kiire, intuitiivne, emotsionaalne. Mõlemat on tarvis. Ainult et loogilist ja aeglast mõtlemist on liigselt esile tõstetud, isegi üle hinnatud.

Ja siis, mõned päeva hiljem istusin ma Tartus Salemi kirikus kontserdil, kus kanti ette Pärt Uusbergi teos "Muusika", mis kirjutatud Juhan Liivi sõnadele. "Kuskil peab surematus olema, kuskil alguskokkukõla leitama, kust oleks muidu inimese rinda saanud ta - muusika?" 

Muusika avab ukse just sellele teisele jõule: intuitiivsele, emotsioonidega seotud tarkusele. Muusika on nagu otsetee või "lühiühendus" - intensiivne, elektriseeritud seos - millegi algselt tähtsaga. Kokkukõlaga, mida inimene otsib. Ma ei püüa väita, et muusika on vastus kõigile küsimustele. Aga oleks ju väga tore, kui näiteks uue töökoha otsingul ei küsiks inimene ainult logistilisi ja finantsilisi küsimusi, vaid kuulaks Mozartit või Beethovenit või Pärti või Tüüri. Kuulaks lisaks loogilisele mõttele veel midagi - läbi muusika avanevat intuitiivset tarkust. 

Nojah, võibolla see on liiga müstiline ja võibolla liiga lihtsustatud mõttekäik. Aga ma ei saa lahti mõttest, et selles on oma tõetera. Kahekümnenda sajandi inglise dirigent Sir Thomas Beecham on öelnud: "Muusika ülesandeks on vabastada meid teadliku mõtlemise ülemvõimu alt." Valgustusajast pärit ratsionaalse arutluse painet on elus vist tõesti tarvis leevendada. Muusika suudab seda suurepäraselt. Mõni muusikaline lühiühendus kulub ka kõige loogilisemale inimesele ära. Muusikat ei ole kunagi liiga palju.