Toivo Pilli blogi

Laupäev, august 30, 2014

Jäävesi ja annetamine


Imetlen seda, kuidas lihtne idee levib. Ja tunnustan kõiki, kes endale ämbritäie külma vett pähe valavad, et pöörata tähelepanu tõsisele haigusele. Ka moraalne tugi on oluline. Veel suurem tunnustus neile, kes seejuures heategevaks otstarbeks annetavad. Kui annetatud summad võimaldavad haigust kasvõi pisut leevendada, on veel parem. Isegi kui haigus on saatuslik.

Nagu viimasel ajal kuulda, on Põhja-Ameerika kristlikes konservatiivsetes ringkondades tõstatatud eetiline küsimus, et lihasehaiguste uuringutel, ilmselt siis USA-s, kasutatakse embrüonaalset materjali. Ja et selle bioeetilise argumendi tõttu ei tuleks sinna annetada. Ma ei tea selle väite paikapidavust. Eestis lihasehaigete selts küll selliseid uuringuid ei tee. Selles olen kindel. Lihasehaigete seltsi eesmärk on parandada haigete elukvaliteeti. Ja see on igati toetust vääriv asi.

Austades „jää-ämbri väljakutse“ vastuvõtnute head tahet, on mul siiski mõned järele mõtlema kutsuvad kommentaarid.

Inglise keeleruumis on võetud kasutusele mõiste „slactivism“, social media activism, millega tähistatakse toetuskampaaniaid internetis: pane laik, jaga postitust, võta instagram, osta käevõru, kalla ämbritäis vett endale kaela… ja toeta sellega head üritust. Niisugune toetus nõuab minimaalset pingutust või on lihtsalt lahe. Aga see ei kohusta eriti millekski. On hoopis teine asi remontida terve nädalavahetus kodutute varjupaika, nädalast nädalasse käia haiget abistamas või igakuiselt annetada oma tagasihoidlikest tuludest mõnele heategevusfondile.

Kas tegelik inimlik abi jõuab Eestis lihasehaigeteni või teiste voodihaigeteni? Lisaks sellele, mida juba tehakse ja mida pole piisavalt. See on selge. – Kas keegi võtab toetada peret, kus on raske haigusega inimene? Annab kasvõi kord kuus lähedastele nädalavahetuse vabaks? Aitab voodis lamajat tõsta? Või lihtsalt suhtleb regulaarselt? See on küsimus.

USA-st alguse saanud jää-ämbri-kampaania on hea marketingi näide: kergesti teostatav, natuke osalejatele tähelepanu tõmbav ja lõbus. Abiandmise puhul on aga oluline küsida sedagi, kus on kõige suurem vajadus? Süürias toimuv on viimase aja suurim humanitaarkatastroof. Seal on kodusõja eest põgenenud mitu miljonit põgenikku. Kas märkame seda? Mis siis, et see on kaugel. Maailmas on tegelikult kõik lähedal. Või kuidas panna piiri Ebola-viirusele, mis võib ka Euroopasse jõuda? Statistiliselt on vähk ja südamehaigused arenenud riikides kõige suurem probleem. Kas nende raviks on piisavalt vahendeid?

Kindlasti väärivad ALS-haiged toetust. Kuid samas on tähtis, et ka teised, vahest veelgi kriitilisemad kitsaskohad, ei jääks ühe kulutulena leviva kampaania varju. Teadlik annetamine või läbimõeldud toetav tegevus saadab rohkem korda kui emotsioonipõhine lühiajaline vaimustus. Scott Gilmore, endine diplomaat ja abiorganisatsiooni Building Markets asutaja, ütleb: „Selle asemel, et toetada seda, kus on kõige suuremad vajadused, toetame me neid projekte, mis pakuvad kõige rohkem meelelahutust.“ Vahest on Gilmore’i sõnad kohasemad Ameerikas kui Eestis. Aga hetkeks tasub ikkagi seisatada ja mõelda, mida ta ütleb.

Mida öelda kokkuvõtteks? Esiteks, tee endale selgeks, miks sa annetad. Kaastunne ja tegelike vajaduste nägemine on hea põhjus, sõprade surve või facebookis lihtsalt pildi ülesriputamine nii hea põhjus ei ole. Teiseks, ära lase lahedal kampaanial asendada pidevat ja ohvrimeelset heategevust oma elus. Laikimine või pildijagamine on tore, aga mitte piisav! Kolmandaks, anna endale aru, et jääva mõjuga ja elumuutev heategemine on harva fun; et midagi paremaks muuta, peab olema valmis püsivaks tööks. Neljandaks, muuda abistamine konkreetseks. Näiteks, leia üks inimene, kelle vajadusi tundma õpid ja keda aitad.

Kui neid tingimusi mitte unustada, siis võib ju endale aeg-ajalt ämbritäie jääkülma vett pähe valada küll.