Toivo Pilli blogi

Neljapäev, juuli 23, 2015

Pagulastest meie keskel




Lihtne on rääkida pagulaste teemal, kui sa ise ei ole pagulane. Kerge on arutleda kvootide üle, kui kokkupuude põgenikega on põgus: riivamisi pilk tänaval teistsuguse nahavärviga inimese poole või mõne värvikama seisukoha väljanoppimine ajakirjandusest. Aga hoopis suurem on vastutus, kui õpid mõnd pagulast lähemalt tundma või kui mõni koduta jäänu on sinu tuttav või sõber. Juba sellepärast ei peaks pagulasi tõrjuma, et anda endale võimalus näha elu võõra vaatenurgast. See võib üllatavalt suurendada meie empaatiat ja kaastunnet

Ühel õhtul läksin kiriku juurde, kus ma töötan. Küllap oli vaja kabinetist midagi võtta või saata mõni e-kiri. Kiriku tubli majahoidja kohtas mind välistrepil ja küsis: „Mida me selle noormehega teeme, kes siia tuli? Tal ei ole Eesti viisat. Tal ei ole mingeid asju kaasas. Andsime talle süüa ja puhtad riided.“ Noormehe nimi oli Matvei (nimi muudetud). Ta ütles, et tuli üle Eesti piiri kellegi juhatuse järgi, kes lausus: „Mine selles suunas ja otsi oma õnne!“ Ta põgenes Ida-Ukrainast, sest seal taheti teda võtta sõjaväkke; nagu aru sain, siis separatistide poolele. Ta ütles, et oli seal kohaliku evangeelse koguduse liige. Võimalik, et tema otsust mõjutas ta usuline veendumus, sest paljud sealsed evangeelsed usklikud on patsifistid. Aga sellest ei jõudnud me rääkida. „Aga mis saab edasi?“ küsisin temalt. Matvei otsustas minna migratsiooniametisse ja taotleda Eestis varjupaika. „Eestis on humaansed seadused, nagu olen kuulnud,“ ütles ta tõsiselt. Tal ei olnud jõudu naeratada.

Muidugi ei teadnud ma siis ega tea tänini, kas kõik, mis ta rääkis, vastas tõele. Tahaksin seda siiski uskuda. Mul on raske ette kujutada, et inimene, kes siiralt palvetab, järgmisel hetkel kõneleb suisa valet. Kuigi kõik on võimalik... Ka ei osaka ma öelda, kui kaugele on jõudnud Matvei taotluse käsitlemine. Aga see kohtumine ajendas mind edasi mõtlema...

Esiteks, pagulaste teema on üks nendest, mida distantsilt, abstraktselt lahendada püüdes võib teha kahju rohkem kui kasu – nii endale, Eestile kui „võõrastele“. Ma ei saa rääkida pagulastest kui mingist „üldisest probleemist“, sest minu jaoks on põgenikul nüüd nägu – päevitunud, hallide silmadega ja kõhn nägu. Matvei. Või moslemitest abielupaar, keda kohtasin kiriku keldrisaalis kasutatud riiete kaupluses. Neil on elamisluba, kuid siiski tükk tööd, et ots otsaga kokku tulla. Kui me neid lugusid ei tea, kui me neid inimesi ei tunne, siis täidame tühimiku kergesti oma hirmudega

Teiseks, ei ole ükskõik, millise eelhoiakuga me pagulasteemat käsitleme. Isegi kui kristlikud väärtused ei ole Eesti ühiskonnas iseendastmõistetavalt käitumisjuhiseks, olen ma kristlasena veendunud, et need väärtused pole kaotanud oma tähtsust. Piibli maailmas oli võõras alati väärt lugupidamist ja abi.  Jumala käsk oli: “Võõras, kes asub teie juures, olgu teie keskel nagu päriselanik; armasta teda nagu iseennast, sest te ise olete olnud võõrad Egiptusemaal!” (3Ms 19:34) Vana Testamendi ajal võeti võõras vastu, talle anti peavarju, teda toideti kolm päeva ja alles siis küsiti, mis on tema tuleku eesmärk. Nii muudeti võõras külaliseks. Jeesus sõnastas kuldreegli, mis ütleb: „Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele! See ongi Seadus ja Prohvetid.” (Mt 7:12)

Kolmandaks. Küllap oli ka pühakirja-ajal neid, kes ei läinud võõrale maale heade kavatsustega. Aga lähtehoiak oli tollases kultuuris: abista teelist ja võõramaalast! On sügavalt destruktiivne ja meid ennast isiksuslikult ja rahvusena hävitav, kui meie lähtekohaks on kahtlustamine, põlgus või kurjade kavatsuste eeldamine. Probleemidega tuleb tegelda, kui need kerkivad, ja mõistlikul raskuste ennetamisel on oma koht, aga alustada mõtteviisist, et „nad kõik on kurjategijad“, „nad tahavad meie arvel elada“ või „nende usk või nahavärv ei sobi siia kliimasse“ – see hävitab sotsiaalse usalduse vundamenti ühiskonnas ja on viimaks karuteene sellele rahvale, keda kahtlustajad soovivad kaitsta.

Neljandaks, võõramaalane võib kuuluda erineva usutunnistuse pooldajate hulka. Kuidagi liiga kiiresti haarasid mitmed Eesti kirikud ja nende esindajad kinni valitsuse mõtteavaldusest, et võtame vastu ainult kristlasi. Piibli järgi, nii nagu sellest aru saan, ei küsita abivajaja käest usutunnistust. Teda aidatakse sellepärast, et ta on hädas, sellepärast, et ta on Jumala loodu – ja sellega mitte ainult inimnäoline, vaid ka jumalanäoline. On mõistetav, et riik loob mingi süsteemi ja poliitika tänapäevases Euroopasse suunduvas pagulastevoolus otsuste langetamiseks. Aga ma kahtlen, kas põhimõte „Võtame vastu ainult kristlasi!“ on tegelikult kristlik.

Kokkuvõtteks. Õigupoolest on 150 või 200 pagulast kahe aasta jooksul väike arv isegi Eesti jaoks. Olen selles eriti veendunud siis, kui mõtlen oma kristlikele vendadele ja õdedele Liibanonis: seal on umbes nelja miljonilise rahvaarvuga riigis ligi kaks miljonit põgenikku Süüriast. Äärmuslik olukord. Pealesunnitud olukord. Kristlased aga ei aruta seal niivõrd oma rahvuse kaitsmise või pagulaspoliitika üle, vaid aitavad kõiki, keda võimalik – nii teisi kristlasi kui ka moslemeid. Olgu muu ühiskonnaga kuidas on, kuid kristlased Eestis peaksid pagulastes nägema üleskutset abivajajaid teenida ja võimalust elada tõeks Kristuse armastusekäsku. Kes siis veel kui nemad peaksid rohkem kuulama Kristuse häält kui rahvuse häält. Pealegi oli õpetaja Jeesus Kristus ise kord pagulane Egiptuses ja võõras oma kodakondsete seas. Tedagi kahtlustati ja peeti rahurikkujaks. Temagi esindas hoopis omamoodi kultuuri ja väärtusi. Mida me ütleksime talle täna, kui ta varjupaika paluks?