Kohates inglit

Astusime koos Einikesega raudteejaama poole. Minna oli rohkem kui kilomeeter, mis ei ole ju mingi eriline maa, kui poleks rasket kohvrit järgi tassida ja kui rongi väljumise tärmin ei läheneks kohutava kiirusega. Korraga sõidab meist mööda pisut kulunud moega Opel. Sõidab mööda, siis peatub sadakond meetrit eemal. Auto uks avaneb. Roolis on nii vana mees, et tundub nagu oleks ta aastatega hapraks ja kuidagi läbipaistvaks kulunud. Ta viipab ja küsib, kas läheme raudteejaama. Et tulgu me peale. Jah, muidugi. Vinname kohvri pagasiruumi, ise ronime väikesesse autosse. Aknaklaasid on nii udused, et kahtlen, kas juht ikka teed näeb. Aga ta on seda ilmselt ka varem sõitnud, nii et "kobamisi" sõit õnnestub viperusteta. Vahetame mõned laused. Olemegi kohal. Täname head inimest, kelle nimegi ei saanud teada. Suundume perroonile, sellal kui Opel tagasi parkimisplatsilt tagasi maanteele keerab. --- Olgem ausad, ei oleks ju midagi juhtunud, kui oleksime selle maa jalgsi maha käinud. Mis sest, et kohvriga. Ja kui oleksime jäänud rongist maha... Ronge tuleb ju jälle. Aga lihtne tähelepanu ja heatahtlikkus täiesti võõra poolt tegi sellest päevast erilise. Kes ütleb, et inglid ei või vanad olla.