Lennujaamamõtteid

Oh, tore, et sain viimaks oma blogile ligi. Ei tea, mis kotermann seal sees oli. Vahepeal. Tegelikult lugesin äsja Märdi uudist, et ta saab isaks. See on tore uudis. Uue elu sündimine on viimselt eksistentsiaalne-usuline ime. Bioloogiline muidugi ka. Ime igas mõttes. Mõtlesin enda kogemusele. Meie esimese lapse sünni juures viibimine oli minu jaoks peaaegu religioosne elamus. Igatahes, kui ma enne poleks Jumalasse uskunud, oleksin sel hetkel uskuma hakanud. - Aga praegu ootan kutset lennukile. Ei tahaks oma individuaalset kogemust liialt üldistada, aga viimasel ajal olen oma teeliseksolemist kogenud teravamalt ja otsesemalt kui tavalises elurutiinis elades. Kuhu me üldse läheme? Kas koge elu on lühike peatus Lennujaama ootesaalis, mida peame oma koduks. Maailmaks. Ja ikkagi teame, kuigi meile kinnitatakse tihti vastupidist-- et meie päris kodu on ometi mujal. Nagu filmis "Lennujaam". Igatahes on selles lennujaamakogemuses ka palju ilusat -- nagu Märdi tänahommikune uudis. Kas sündivad lapsed on sõnumitoojad maailmast, mis on elusam ja ilusam ja tõelisem? Kas nad teevad ka meie elu tõelisemaks? Kas nad unustavad oma sõnumitoojaks oleku, nii nagu meie -- täiskasvanud -- oleme selle pahatihti unustanud? -- Liiga palju küsimusi ühe kevadhommiku kohta. Kas siit kuskilt kohvi saab?