Igaüks oma laevaga?

Igaüks oma laevaga. Niisugune oli vist üks omaaegse kõnemehe -- Karl Kaupsi -- raamatu pealkiri. Kui ma ei eksi... Kaups oli silmapaistev pastor ja jutlustaja. Baptist. Ja aastatel 1938-40 Riigikogu liige. Aga mitte temast ei taha ma selles blogisissekandes rääkida. Vaid hoopis laevadest. Laevast.

Käisin Soomes. Sõitsin laevaga, mis Tallinna ja Helsingi vahel kulutab oma kolm ja pool tundi, enne kui sihtkohta jõuab. Otsisin kohta ja leidsin vahekäigu, kus keegi ei istunud. Seadsin end sisse. Mõnekümne minuti pärast aga selgus, et olin laeva kõige kärarikkamas kohas. Ühel pool karaoke-baar ja teisel pool tantsusaal. Ja inimesed voorisid mööda.

Siis helises telefon. Mobiil tugevasti vastu kõrva surutud, püüdsin leida kohta, kus telefonikõnet paremini kuulda. Asjatult. Tagatipuks sai vahekäigus oleva mänguautomaadi juures keegi vuntsidega ja tuhkhalli näonahaga keskealine reisimees õnnelikuks -- säravate silmadega jälgis ta, kuidas euromündid kolinga mängukasti sahtlisse langesid. Aga mina püüdsin kuulata olulist kõnet. Ja öelda midagi tähendusrikast vastuseks lausekatketele, mida kõrv kinni püüdis.

Ja siis korraga taipasin. Niisugune ongi elu. Ei ole nii, et seilame oma väikese purjepaadiga vaiksel elumerel. Vaid hoopis nii, et oleme teinud mingid otsused, astunud suurde reisilaeva, ja elame nende otsuste tagajärgedega. Laeva kurssi on raske muuta. Suuremaid muutusi ja ümberotsustamisi saab teha alles järgmises peatuses. Meie ümber on suur hulk võõraid inimesi, keda meiega seob vaid ühine marsruut. On energilisi ja väsinuid, on õnneotsijaid, on armunuid, on neid, kes siin töötavad. On lapsi, kelle jaoks kõik on põnev. Meil on -- kuni järgmise suurema peatuseni -- vaid piiratud vabadus teha otsuseid: otsida vaiksem koht või sukelduda ümbritsevasse melusse.

Aga just sellisel teekonnal püüame me kuulata ja sõnastada midagi tähendusrikast. Vahest ongi see inimese ülesanne. Hoolimata asjadest, mida me muuta ei saa, luua siiski hoolimise ja mõistapüüdmise ja armastuse ja tähenduse saari. Või väikeseid maailmu. Või osadusringe. Või jõuvälju. Ja laiendada neid pisut. Pilguga, lausega, naeratusega. Tekitada suhteliselt mõttetu sebimise keskel natuke mõtet. Sõlmida sisuga suhteid -- lühemaks või pikemaks ajaks, ja kui hästi läheb siis kogu eluks.

Niisiis, suurema osa oma elust ei reisi me igaüks oma laevaga. Vaid pigem suures laevas. Aga kuidas, on meie teha. Nagu seegi, mida me järgmises peatuses kaasa võtame, või mida teistele anname, või mis jääb meist nähtamatuna laeva trepikäikudesse maha.