Toivo Pilli blogi

reede, september 29, 2006

Kui kõik veab viltu

Issand, kas Sa tead, mis tunne on,
kui kõik veab viltu?
Kui päev algab halbade uudistega,
kui lapsel on hambavalu,
kui tegemata tööd kuhjuvad ähvardavalt,
kui väikesest sõnasädemest
süttib pahanduse tulekahju,
kui kõvaketas jookseb kokku --
nii arvutis kui peas ja hinges.
Kas Sa tead, mis tunne see on?
Sina, kes said sünnipäevatervituseks:
vabandust, siin pole teile ruumi!
Sina, kes kogesid, et Su elumõistmine
on nii erinev Su sõprade omast.
Sina, kelle lahkus sai tasuks
pimedat vihkamist Suurel Reedel.
Issand, tuleta mulle täna meelde,
et lootus on olemas,
isegi siis, kui kõik veab viltu.

pühapäev, september 24, 2006

Suured ja väikesed kivid

Olen oma loomult ja hariduselt humanitaarsete kalduvustega. Äri- ja majandusmaailm on mulle ikka olnud kauge; ja kauged asjad tunduvad meile ju tumedate, saavutamatute või mõistetamatutena. Viimasel ajal olen aga lugenud mõningaid ärieetika ja juhtimisalaseid raamatuid ja avastanud, et sealt on väga palju õppida ka inimesel, kes äriga otseselt ei tegele. Viimases raamatus, mida lugesin oli selline lugu. Kui anumasse asetada suuri kive, nii et need anuma täidavad, võib küsida: kas anum on täis? Jah ja ei. Lisada võib hulga väiksemaid kive, mis suurte kivide vahele mahuvad. Kas nüüd on anum täis? Jah ja ei. Anumasse mahub veel liiva. Ja seejärel vett... Mida see lugu ütleb? -- Vahest seda, et kui suuri kive esimeses järjekorras anumasse ei aseta, ei mahu need enam hiljem sisse. Kui suuri väärtusi oma elus paika ei pane, täitub eluanum väikeste askelduste ja toimetuste kruusa ja liivaga, millesse suuri unistusi ja püüdeid on raske mahutada. Mis on minu elu suured väärtused, mida pean endale meelde tuletama ja sõnastama? Mis on need sihid ja unistused, mis moodustavad elu põhikoe või struktuuri, mille ümber asetub argine killustik ja igapäeva uhtliivast täitematerjal -- seegi ju oluline, kui see on õigel kohal. Mu perekond ja sõbrad, need, keda armastan. Võimalus ja vabadus arendada ja kasutada oma loomingulisi andeid. Jumalasuhte tähendusrikkus. Mõttekas töö. Püüd mõista maailma mitte ainult ratsionaalsete, vaid ka kunsti vahenditega. Osalemine Jumala missioonis... Kas mu valikud, otsused ja ajajaotus lähtuvad neist väärtustest? Või olen ma need suured kivid peenestanud lihtalt palgateenimise, enesetõestamise või rutiinsete suhete klibuks? -- Peatuspaik järelemõtlemiseks. (Ja tänusõnad Annile, kes tolle raamatu mu köögilauale jättis.)

reede, september 15, 2006

Suudlus ja surm

Iisak, mu 11-aastane poeg, olles kuulanud mu viimast jutlust, ütles hiljuti: "Sa oled pastor, kes kardab suudlust kaotada rohkem kui surma." Jutluses küsisin ma: Mida ma mõtleksin ja tunneksin, kui ühel päeval arst teataks, et olen HIV positiivne? See on küsimus, mida pastor ja truu abikaasa ei peaks -- vahest isegi ei tohiks? -- küsida. Aga oletagem kasvõi hetkeks, et selline olukord on võimalik, ja mitte moraalitu eluviisi tõttu: mõni ilmvõimatu juhus, vale vereülekanne, veritsev marrastus... Ärgu meditsiinis asjatundjad kulmu kergitagu! Mida tunneksin? Arvan, et tunneksin hirmu osaduse ja sõprade kaotamise pärast rohkem kui fataalse haiguse pärast. Kardaksin kaotada oma naise suudlust rohkem kui hüvastijättu eluga. Ema Teresa on öelnud, et "üksindus on meie ajastu pidalitõbi". Eemaletõugatus, põlgus, vältimine... Uue Testamendi lood sellest, kuidas Jeesus tervendas pidalitõbiseid kõnelevad osaduse tagasiandmisest samavõrd kui imelisest haiguse võitmisest. Luuka evangeeliumi 4. peatükis öeldakse: Ja Jeesus sirutas käe välja, puudutas pidalitõbist ja ütles: "Ma tahan, saa puhtaks!" Ma tahan, et sa tunneksid rõõmu sõpradest, vestlusest söögilaua ümber istudes. Ma tahan, et sa vaimustuksid lähedusest, oleksid osa suuremast kogukonnast. Ma tahan, et sa tunneksid osaduse valu ja kogeksid osaduse õnnistust. -- Jah, me oleme inimesed, kes kardavad suudlust kaotada rohkem kui surma.

pühapäev, september 10, 2006

Risttee kogudus Tartus

Täna toimus Tartus Risttee koguduse esimene jumalateenistus. Ruumid Taara puiestee ja Näituse tänava nurgal endises kaupluses. Saalis noorust ja sügispäikest, heatahtlikku naeru ning ootust millegi tähendusrikka järele. Koguduse motoks: Kirik teistele -- kodu kõigile. Jutlustasin sellest, et inimese sügavam identiteet on osaduse, läheduse ja armastuse igatsus. -- John Donne'i parafraseerides: Keegi pole üksik saar, vaid osa suuremast tervikust. Tekstiks Markuse evangeeliumi 1. peatükk, salmid 40-45. Jeesus tervendab pidalitõbise, andes talle -- mitte ainult haigele, vaid väljatõugatule -- tagasi koha osaduskonnas, sõprade ja perekonna keskel. Vahest sellepärast ongi mees nii vaimustunud, et ta Jeesuse manitsusest madalat profiili hoida suurt miskit ei pea, vaid kõigile jutustab, mis temaga juhtus. Osadus pole endastmõistetav, aga imede ime -- siiliseltskonnaski on sõprus ja lähedus võimalikud. Jumala enda kolmainsuses on osaduse koreograafiat, milles meidki kutsutakse osalema. Pärast jumalateenistust tabasin end mõttelt, et uute asjade sünnis on ikka omajagu riski, aga ilma selleta jääksid paljud head muutused ja arengud toimumata.