Toivo Pilli blogi

neljapäev, detsember 03, 2009

Postkastimõtisklus


Mu koduvärava kõrval on postkast. Pruun, natuke kulunud. Hommikuti ilmub postkasti ajaleht. Rohkem rõõmustab mind siiski päeva jooksul kasti langev kiri. Kuigi kirju tuleb kandepostiga üha harvem. Õpetussõnades on kirjas, et „otsekui külm vesi väsinud hingele on hea sõnum kaugelt maalt” (Õp 25:25) Millegipärast tekib seda kirjakohta lugedes silme ette ikkagi margiga kirjaümbrik, mitte arvutiekraanil helendav kastike kirjaga: „Sulle on sõnum!”

Kirjadega on nii, et saada on neid tore. Kirjutada on neid raskem. Ja see teadmine torkab hinges natuke. Mõni kiri, mis oleks kindlasti pidanud teele minema, jäi mul saatmata. Kasvõi see, mida kavandasin 25 aastat tagasi inimesele, kes oli minu noorukieas mulle palju aega ja tähelepanu pühendanud. Ta aitas mul kujuneda selleks, kes olen.

Jah, ma teadsin tookord, et ta on haige. Väga haige. Mõtlesin, et peaksin talle kirjutama ja ütlema, kui tänulik olen. Aga viivitasin – tühise kõhklemise, kuhjunud argitoimetuste, aga võib-olla ka selle tõttu, et ma polnud kindel, kas leian õigeid sõnu. Mida tõeliselt tähtsaks pead, selle väljendamine nõuab pingutust... Aga ei oleks pidanud pingutust pelgama. Ei oleks pidanud viivitama. Ei oleks tohtinud kõhelda. Kiiremini, kui ma arvasin, tuli päev, mil polnudki enam, kellele kirja saata.

Nüüd tahaksin olla targem. Tahaksin olla julgem ütlema ja tegema, mida süda soovitab. Mis sellest, et see muudab haavatavaks. Mis sellest, et see võtab aega. Eneseületamist. Õigete sõnade otsimist. Oma südant ja armastust – seda, mis tõesti korda läheb – ei saa ju jagada möödaminnes.