Toivo Pilli blogi

teisipäev, aprill 08, 2008

Usu "levelid"


Arengupsühholoog James Fowler on sõnastanud erinevad usulise arengu astmed. Lihtsustatult öeldes võib usuline arusaam liikuda omandatud usult, teiste usuga nõustumiselt, isiklikuma ja sisestatud usulise mõistmise poole. Viimaks ka sellise mõistmise poole, milles on ruumi paradoksidel ja vastamata küsimustel. Seda võib kirjeldada ka kui usulise küpsuse suunas liikumist. Tõsi, Fowler ei väida, et see areng oleks automaatne või et kõik inimesed läbiksid kõik astmed - Fowleril on neid vist kuus.

Aga selles blogisissekandes tahtsin rääkida hoopis teistsugusest usu astmete teooriast. Selle sõnastas üks üheksa-aastane poiss. Ta ütles: Meie klassis usuvad kõik lapsed Jumalat, aga kirikus mu klassikaaslased küll ei käi. Aga ma tean, mispärast. Kui lihtsalt Jumalasse usud, siis see on esimene level. Esimene tase, noh. Nagu arvutimängus. Aga kui Piiblit loed ja kirikus käid, siis see on juba teine level. Kolmas level on see, kui lased ennast ristida ja liitud kogudusega.

Päris värske teoloogiline mõtlemine sellel üheksa-aastasel poisil. Ta nägi probleemi: Kuidas on nii, et võib uskuda, aga mitte kogudusega seotud olla? Ahhaa! "Levelite teooria" -- inspireeritud arvutimängudest -- aitab asja seletada. Igatahes, mõned järeldused. Esiteks, teoloogia polegi nii elukauge. Teiseks, uskumine võib muutuda individuaalsest kogukondlikumaks, ja abstraktsest kujundlikumaks. Ja kolmandaks, arvutimängudest võib vahel elu mõistmisel kasu olla. Enamgi, neist võib teoloogilist kasu olla.