Barcelona ja Picasso

Kui olin väike, öeldi mõnikord humoorika segaduse või üldse kärarikka ja lõbusa melu kohta: tsirkus Barcelonast! Miks nii öeldi, ei tea. Sest tsirkus ei ole minu meelest küll Barcelona tunnusmärk. Kui, siis ehk jalgpall. Ehkki kui järele mõelda, jah, hispaania vaimulaadis näib olevat midagi peatuma sundivat, mängulist, kohati dramaatilist. Eredaid värve. Tunnet. Midagi kaasahaaravat. Vahest käibki sellesse kategooriasse nii tsirkus kui jalgpall. Ja muidugi, Barcelonas olid ju mitte väga ammu ka olümpiamängud.

Aga palju rohkem on Vahemere-äärne Barcelona Joan Miró, Pablo Picasso ja Antoni Gaudi linn. Miró muuseumis üllatasid mind lasterühmad, kes õpetajate saatel muuseumi külastasid ja väikeses õppenurgas suure huviga lastepärast kunstiloengut kuulasid. Aga milleks üllatuda? Lapsed saavad sürrealismist - sinnakanti Miró ju kuulub - palju paremini aru kui täiskasvanud. Lastel ei ole kujutlusvõime kanalid veel umbe kasvanud.

Tegelikult tahtsin rääkida kahest kogemusest. Mõttevälgatusest. Panen need kirja, et need ei läheks kaduma.

Esimene tekkis mul Sagrada Familias. See on Barcelona linnapildis pilkupüüdev kirik. Ehitama hakati seda aastal 1882. Praeguseks on kirikust valmis umbes pool. Kuni 1926. aastani oli kiriku ehituse juht ja arhitekt Antoni Gaudi, juba tollal kuulus art noveau viljeleja. Ka arhitektuuris. Looduslikud vormid stiliseeruvad tema loomingus arhitektuurivormideks. Aga mõte oli selles pooleliolevas pühakojas selline: vahest on Lääne kultuuris hoolimata kommertslikkusest ja pealispindusest ja allakäigumärkidest ikkagi alles mingi igavikupüüdlus. Vahest on selles ikkagi mingi mõõde, milles taotletakse rohkemat kui ühe inimese eluea jooksul heaoluhulgaga mõõdetav - see ju peab nii olema, kui selles kultuuris leidub selliseid sümboolseid märke nagu Sagrada Familia.

Teine mõte pärineb Picasso muuseumist. Oleme harjunud Picassot pidama kubistiks, kelle stiili tunneb ilmeksimatult ära. Geomeetrilisteks kujunditeks muutunud näod, maalid, millel ei kehti tavaline arusaam proportsioonist. Aga muuseumis kõndides selgub, et selliseks Picassoks kujunes kunstnik alles oma elu lõpupoole. Ta alustas üsna klassikaliste portreedega, sekka allegoorilisi maale, siis Pariisis Toulouse-Lautreci jäljendamine. Ja palju muud. Aga ta katsetas pidevalt, oli avatud uutele ideedele. Ta katsetas, õppis, proovis, maalis... Kuni leidis iseenda sellisena nagu teda tuntakse. Teekond iseenda juurde on tavaliselt pikk ja lühendada seda ei saa.

Aga muidugi võib Barcelonas ka niisama jalutada. Vanalinna kitsad tänavad lõhnavad hommikuti roiskumise, kasside ja värskete saiade järele. Vahemeri jätab põhjamaalasele mulje, nagu liigutaks voogudes end rütmiliselt tohutusuur koletis, tekitades laineid, mille jõud tõmbab enda poole ja tekitab kõhendust ühekorraga. Ja ei maksa jätta kasutamata võimalust süüa pannitäis paellat mereandidega.