Doketismist tänapäeval

Pidasin jutluse 2 Johannese kirja kohta. Pean tunnistma, et nägin vaeva, et leida selle kirja keskne mõte. Enda meelest lõpuks leidsin. Kristuse inimlikkust ei tohi unustada! Kristuse inimlikkuse unustamine on antikristuse märk. Uhh! Päris karmid sõnad. Veel karmim, et 2 Johannese kirja järgi ei ole antikristus mingi saba ja sarvedega koletis, vaid elu- ja mõtteviis, mida võib kohata kõige usklikumate ja vagamate hulgas.

Esimesel pilgul tundub, et Kristuse inimlikkuse unustamine küll ühe baptisti ohuks ega probleemiks ei ole. Vahel on mul tunne, et vabakogudustes on liigagi inimlik-tuttavlik Kristus. Et Jumalast peaks kõnelema suurema pühadusetundega ja aukartusega. Et Jeesus on küll oma järgijate sõber, aga mitte semu. Veel vähem jooksupoiss, kellelt nõuda seda, teist ja kolmandat.

Aga kui järele mõelda -- mõnes valdkonnas on vabakoguduste usukäsitluses Jumala jälle nii kauge, et kohe kuidagi ei oska näha Teda elu tegelikkuses. Mõnikord on evangeelsete koguduste usk nii eluvõõras -- sellel puudub inimlik pool. Kui usk muutub abstraktseks, mingiks tõekspidamiseks, õigeks aga elutuks õpetuseks, millel pole argipäeva olukordadega õieti midagi pistmist -- on asi väga tõsine. Antikristlik. Seda ütleb 2 Johannese kiri.

Kirikuajaloos nimetatakse väärõpetust, et Kristus oli ainult näiliselt inimene, -- doketismiks. Ja kahekümne esimesel sajandil on doketismil ka oma vormid ja ilmnemisviisid. Kristus sündis tegelikult inimesena -- verest ja valust. Huumoriga pooleks -- meie jõuluaegsed klantspildid ideaalsest lapsukesest kuldsädelevatel õlgedel on üsna doketistlikud. Lugesin Philip Yancey raamatust "Kristus, keda ma ei tundnud", et keskajal oli neid kes uskusid, et Jeesus oli põdenud pidalitõbe. Isegi kui need uskujad eksisid, rõhutasid nad Jesaja veendumust, et Messias võtab tegelikult enda kanda inimeste valud ja tõved. Jeesus -- Jumala Poeg -- oli inimene tegelikult, ehtsalt.

Mida tähendab kristlikule usule, et Jeesus on Jumal, aga samas tõeline inimene? Mida tähendab antikristliku doketismi vältimine tänapäeval? Kas seda, et armastus ja usk ja lootus võtavad kuju tegudes ja eluviisis? Kas seda, et kogudus ei põgene õpetuste ja viljatu vagaduse elevandiluust torni, vaid elab Kristuse-sarnasust taotledes selle maailma valu ja ilu, segaduste ja selginemiste keskel täisverelist ja muutvat elu? -- Põhjust järele mõelda.