Mänguasjad ja kaotatud paradiis

Mänguasjamuuseum Tartus. Ohhoo! Selles uues kohas -- mis enam nii uus ei olegi -- ei ole ma varem käinud. Astun sisse. Ikkagi suvi ja mul on külalised. Ja neis on piisavalt mängulisust, et veeta tunnike mänguasjade keskel.

Muidugi on ekspositsoon hästi valmistatud. Meeleolu loov. Ja tore, et siin ei ole liialdatud siltidega: Ara puutu! Istuda ei tohi! Ja muud sellist. Kuskil ei näe ma kurja valvuritädi, kes külastajaid seiraks kui potentsiaalseid kurjategijaid. Ei, üldse mitte! Lastele meeldiks siin. Aga mulle meeldib kah. Üllatav -- näen mänguasjamuuseumis rohkem täiskasvanuid kui lapsi. Vähemalt sel korral.

Miks mulle siin meeldib? Ja teistele ka? Vahest sellepärast, et -- nagu ütles üks töötaja -- kuipalju koorikuid täiskasvanu endale ka peale ei kasvataks, ta tahaks ikkagi tagasi lapsepõlve. Mitte selles mõttes, et täiskasvanu oleks halb olla. Ei ole ju! Mitte selles mõttes, et lapsepõlve "kotatud paradiisi" tuleks iga hinna eest idealiseerida. Aga selles mõttes, et leida endas laps, kes meis igaühes on olemas. Leida pingutamata loomingulisus ja mängulisus. Vabadus vajadusest olla midagi enamat kui tegelikult oled.

Mänguasju täis maja tuletab "last meie sees" meile meelde.