Vaikuse päevad mere ääres

Sel aastal võtsin aega vaikuseks. Veetsin viis päeva Treimani lähedal mere ääres. Oli väga sisukas ja kosutav aeg. Jalutada mere ääres. Lugeda Piiblit. Ja palvetada koos Piibli tekstidega. Loobuda rääkimisest -- hädavajalikud sõnad välja arvatud. Kuulatada. ... Asjad said selgemaks. Süda kergemaks.

Natuke lihtsustatud ja väga kiirendatud vormis järgisid need vaikuse päevad Ignatius Loyola vaimulike harjutuste mudelit. Sügavat spirituaalsust leidub sajanditevanuses kristlikus traditsioonis küllaga. See teeb alandlikuks. Tark on sellest õppida. Ja õnnistusrikas.

Minuga juhtus nende augustipäevade jooksul midagi, mida aastaid pole kogenud. Kirjutasin luuletuse. See algas palvest. Nojah, palvetada võib mitut moodi. Piibli teksti üle mediteerides. Jalutades. Metsas mustikaid korjates. Meres loksudes. Aga ka luuletust kirjutades.

Küsimus pole palve vormides, vaid selles, mis viib meid Jumalale lähemale. Mu luuletus sai selline.

SELGINEMINE

Helge nukrus
sinu pilgust
langes minu hinge,

pööras leebeks
lõunavineks
põhjatuule vinge.

Põue põhjas,
hõlma varjus
kantud muretarju

pudenes ja
haihtus nagu
kajakate karju.

Seisan keset
meremüha,
luiteid, kõrkjastikku.

Miskipärast
sellest hetkest
nõrgub igavikku.

Orajõel, 14.08.07