Ülestõusmispühad ja tühi munakoor

Ühes arengupuuetega laste koolis anti kodune ülesanne. Ülestõusmispühadeks pidi igaüks tooma kooli kaasa midagi, mis sümboliseerib nende kristlike pühade tähendust. Keegi tõi kaasa taldrikutäie värskelt tärganud muru. See oli ilus, heleroheline ja kevadine, ning kõneles tärkavast elust. Keegi tõi kaasa šokolaadijänku, mis ju küll kristlik sümbol ei ole, aga jutustab ometi sellest, et pühadeaeg toob kaasa rõõmu ja on lihtsalt tore. Üks tüdruk oli koduaiast noppinud sinililleõie. Kõik esitlesid innukalt oma esemeid ja lisasid seletusi sinna juurde.

Aga üks lastest, kellega õpetajal varemgi oli raskusi olnud, ei olnud vist ülesandest üldse aru saanud. Kui järg tema kätte jõudis, sirutas ta peopesal ette tühja munakoore. Teised lapsed kihistasid natuke naerda. Õpetaja mõtles endamisi, et oleks vist pidanud kodutööd põhjalikumalt seletama, kuid säilitas pedagoogilise professionaalsuse. „Miks sa valisid tühja munakoore? Kuidas see sinu meelest ülestõusmispühasid mõista aitab?” Järgnes vaikus. Poiss otsis sõnu. Ja lausus siis katkendlikult: „Aga haud... oli ju... tühi.” Korraga sai õpetaja aru! Just see kõige aegalasem ja pikaldasema taipamisega poiss oli kõige paremini aru saanud ülestõusmispühade mõttest.

Kui olete nende pühade ajal keedetud muna lusikaga tühjaks söönud, võtke korraks kätte tühi munakoor. Las see jutustab ülestõusmispühade rõõmusõnumist. Haud on tühi! Surm ei saa elu kammitsates hoida. Jumala Vaim loob uusi eluvorme. Pikas ja pimedas mureöös juba läheneb ingel, et kivi ära veeretada. Võimatu saab võimalikuks. Hommiku koites tunneme ära ülestõusnud Issanda ega pea temaga kohtumist enam võimatuks.