Südamekool kui mõistujutt

Tõnu Lehtsaare hiljuti ilmunud raamat „Südamekool“ on omanäoline teos. On see allegooria? On see traktaat südame kui usulis-eetilise keskme kohta? On see pihtimus? On see mõistukõneline manifest? Ilmselt kõike seda ja veel midagi. Mõistujutt on see tõesti. Ja südamest on see kirjutatud: südame põhjast ja südame üle.

Lugedes ei saa lahti soovist teost teistega suhtestada. Mulle näib, et „Südamekooli“ oleks kohane võrrelda Bunyani „Ristiinimese teekonnaga taevariiki“ ja Saint-Exupéry „Väikese printsiga“. Exupéry jutustus suunab mõtlema inimloomuse, armastuse ja kaotusvalu üle. Bunyani allegooria käsitleb samuti alusväärtusi, kuid lisab usulise mõõtme – patu, kiusatuse, andestuse ja lunastuse teemad. Lehtsaare jutustus on inimelust, milles tehakse eetilisi valikuid, püütakse leida oma identiteeti, igatsetakse armastust ja vabadust. Tahetakse elada südame järgi. Kasvõi riskides sellega, et süda ei pea vastu, nagu juhtus kanaarilinnuga. Autori omakäeline tekst inimelu sünnist raamatu alguses ja surmast raamatu lõpulehekülgedel rõhutab, et ka vahepele jääv osa on kirjutajale isiklikult tähtis

Minategelane astub südamekooli, et leida oma südame nimi. Selle kooli õpilased käituvad erinevalt: mõni loob pea peale pööratud tegelikkust, istutades porgandeid latvapidi peenrasse, teine järgib koolijuhataja korraldusi, kõndides järjekindlalt mööda mõttelisi pargiradu, ehkki teised on tallanud siseõue juba ammu tolmuseks kõnnumaaks. On neidki, kes ei ole mingist südamekoolist ülepea huvitatud: „Näiteks paljud minu tuttavad leidsid, et nende jaoks on südamekool tarbetu, nemad saavad endaga ise hakkama. Võibolla neid ei huvitanudki see, kes nad on. Inimestel on ju muudki teha, kui iseendas kaevata ja oma südant otsida.“ 

Raamatu keskne tegelaskuju leiab hingesugulase kalamehes, kes ei karda jääda omaette. See, kes tahab leida oma südant, peab julgema vaikuses oma südame põhja vaadata. Kalamees: „Sina oled otsija, kes teab, mida otsib, kuid ei tea, kuidas seda teha. Mina oskan üksinda olla ja seepärast tõmbab sind minu poole.“ Kalamehe kirjutatud traktaat võiks olla aluseks kalastamise filosoofia väljaarendamiseks. „Kui on võimalik kalale minna, siis tuleb seda teha. Pärastine kahetsus ei heasta käestlastud võimalust.“ Olen kuulnud jooksmise filosoofiast, miks siis mitte kalastamise filosoofia!?

Raamatu teevad nauditavaks aforismilaadsed ütlemised ja sõnamängud. Need annavad muidu tõsisele raamatule juurde kergust, õhulisust ja mitmetasandilisust. Vahest isegi võimendavad autori sõnumit. Näiteks: „Astusin kööki ja esimene, mida ma nägi, oli suur loosung seinal: „Hoia oma südant supi sisse sattumast!“

Lugeja aimab, et mõni taustategelane on tegelikult võtmetähtis. Näiteks koolijuhataja, kelle kohta öeldakse tähendamissõnade stiilis: „Sain teada, et koolijuhataja viibib juba mõnda aega eemal. Lahkumisel, mille täpset aega ei nimetatud, olla ta seadnud mõned reeglid, mida ta palus järgida. Ta olla lubanud tagasi tulla, kuid millal, seda polevat ta täpselt öelnud.“ Tähendamissõnadega on nii, et neid ei tohi teiste tarvis liiga detailselt ära seletada. Aga seda olulisem on lugeda teksti nii, et tähendus enda jaoks selgemaks saab. Lugeda südamega, mitte ainult silmadega.