Toivo Pilli blogi

Neljapäev, juuli 23, 2015

Pagulastest meie keskel




Lihtne on rääkida pagulaste teemal, kui sa ise ei ole pagulane. Kerge on arutleda kvootide üle, kui kokkupuude põgenikega on põgus: riivamisi pilk tänaval teistsuguse nahavärviga inimese poole või mõne värvikama seisukoha väljanoppimine ajakirjandusest. Aga hoopis suurem on vastutus, kui õpid mõnd pagulast lähemalt tundma või kui mõni koduta jäänu on sinu tuttav või sõber. Juba sellepärast ei peaks pagulasi tõrjuma, et anda endale võimalus näha elu võõra vaatenurgast. See võib üllatavalt suurendada meie empaatiat ja kaastunnet

Ühel õhtul läksin kiriku juurde, kus ma töötan. Küllap oli vaja kabinetist midagi võtta või saata mõni e-kiri. Kiriku tubli majahoidja kohtas mind välistrepil ja küsis: „Mida me selle noormehega teeme, kes siia tuli? Tal ei ole Eesti viisat. Tal ei ole mingeid asju kaasas. Andsime talle süüa ja puhtad riided.“ Noormehe nimi oli Matvei (nimi muudetud). Ta ütles, et tuli üle Eesti piiri kellegi juhatuse järgi, kes lausus: „Mine selles suunas ja otsi oma õnne!“ Ta põgenes Ida-Ukrainast, sest seal taheti teda võtta sõjaväkke; nagu aru sain, siis separatistide poolele. Ta ütles, et oli seal kohaliku evangeelse koguduse liige. Võimalik, et tema otsust mõjutas ta usuline veendumus, sest paljud sealsed evangeelsed usklikud on patsifistid. Aga sellest ei jõudnud me rääkida. „Aga mis saab edasi?“ küsisin temalt. Matvei otsustas minna migratsiooniametisse ja taotleda Eestis varjupaika. „Eestis on humaansed seadused, nagu olen kuulnud,“ ütles ta tõsiselt. Tal ei olnud jõudu naeratada.

Muidugi ei teadnud ma siis ega tea tänini, kas kõik, mis ta rääkis, vastas tõele. Tahaksin seda siiski uskuda. Mul on raske ette kujutada, et inimene, kes siiralt palvetab, järgmisel hetkel kõneleb suisa valet. Kuigi kõik on võimalik... Ka ei osaka ma öelda, kui kaugele on jõudnud Matvei taotluse käsitlemine. Aga see kohtumine ajendas mind edasi mõtlema...

Esiteks, pagulaste teema on üks nendest, mida distantsilt, abstraktselt lahendada püüdes võib teha kahju rohkem kui kasu – nii endale, Eestile kui „võõrastele“. Ma ei saa rääkida pagulastest kui mingist „üldisest probleemist“, sest minu jaoks on põgenikul nüüd nägu – päevitunud, hallide silmadega ja kõhn nägu. Matvei. Või moslemitest abielupaar, keda kohtasin kiriku keldrisaalis kasutatud riiete kaupluses. Neil on elamisluba, kuid siiski tükk tööd, et ots otsaga kokku tulla. Kui me neid lugusid ei tea, kui me neid inimesi ei tunne, siis täidame tühimiku kergesti oma hirmudega

Teiseks, ei ole ükskõik, millise eelhoiakuga me pagulasteemat käsitleme. Isegi kui kristlikud väärtused ei ole Eesti ühiskonnas iseendastmõistetavalt käitumisjuhiseks, olen ma kristlasena veendunud, et need väärtused pole kaotanud oma tähtsust. Piibli maailmas oli võõras alati väärt lugupidamist ja abi.  Jumala käsk oli: “Võõras, kes asub teie juures, olgu teie keskel nagu päriselanik; armasta teda nagu iseennast, sest te ise olete olnud võõrad Egiptusemaal!” (3Ms 19:34) Vana Testamendi ajal võeti võõras vastu, talle anti peavarju, teda toideti kolm päeva ja alles siis küsiti, mis on tema tuleku eesmärk. Nii muudeti võõras külaliseks. Jeesus sõnastas kuldreegli, mis ütleb: „Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele! See ongi Seadus ja Prohvetid.” (Mt 7:12)

Kolmandaks. Küllap oli ka pühakirja-ajal neid, kes ei läinud võõrale maale heade kavatsustega. Aga lähtehoiak oli tollases kultuuris: abista teelist ja võõramaalast! On sügavalt destruktiivne ja meid ennast isiksuslikult ja rahvusena hävitav, kui meie lähtekohaks on kahtlustamine, põlgus või kurjade kavatsuste eeldamine. Probleemidega tuleb tegelda, kui need kerkivad, ja mõistlikul raskuste ennetamisel on oma koht, aga alustada mõtteviisist, et „nad kõik on kurjategijad“, „nad tahavad meie arvel elada“ või „nende usk või nahavärv ei sobi siia kliimasse“ – see hävitab sotsiaalse usalduse vundamenti ühiskonnas ja on viimaks karuteene sellele rahvale, keda kahtlustajad soovivad kaitsta.

Neljandaks, võõramaalane võib kuuluda erineva usutunnistuse pooldajate hulka. Kuidagi liiga kiiresti haarasid mitmed Eesti kirikud ja nende esindajad kinni valitsuse mõtteavaldusest, et võtame vastu ainult kristlasi. Piibli järgi, nii nagu sellest aru saan, ei küsita abivajaja käest usutunnistust. Teda aidatakse sellepärast, et ta on hädas, sellepärast, et ta on Jumala loodu – ja sellega mitte ainult inimnäoline, vaid ka jumalanäoline. On mõistetav, et riik loob mingi süsteemi ja poliitika tänapäevases Euroopasse suunduvas pagulastevoolus otsuste langetamiseks. Aga ma kahtlen, kas põhimõte „Võtame vastu ainult kristlasi!“ on tegelikult kristlik.

Kokkuvõtteks. Õigupoolest on 150 või 200 pagulast kahe aasta jooksul väike arv isegi Eesti jaoks. Olen selles eriti veendunud siis, kui mõtlen oma kristlikele vendadele ja õdedele Liibanonis: seal on umbes nelja miljonilise rahvaarvuga riigis ligi kaks miljonit põgenikku Süüriast. Äärmuslik olukord. Pealesunnitud olukord. Kristlased aga ei aruta seal niivõrd oma rahvuse kaitsmise või pagulaspoliitika üle, vaid aitavad kõiki, keda võimalik – nii teisi kristlasi kui ka moslemeid. Olgu muu ühiskonnaga kuidas on, kuid kristlased Eestis peaksid pagulastes nägema üleskutset abivajajaid teenida ja võimalust elada tõeks Kristuse armastusekäsku. Kes siis veel kui nemad peaksid rohkem kuulama Kristuse häält kui rahvuse häält. Pealegi oli õpetaja Jeesus Kristus ise kord pagulane Egiptuses ja võõras oma kodakondsete seas. Tedagi kahtlustati ja peeti rahurikkujaks. Temagi esindas hoopis omamoodi kultuuri ja väärtusi. Mida me ütleksime talle täna, kui ta varjupaika paluks?


Teisipäev, detsember 02, 2014

Advendiaja mõttest



Käes on jõulude ootamise aeg, advendiaeg. Sõna „advent“ tuleb ladina keelest. „Adventus“ tähendab ladina keeles „tulemine“. Aga kui teame, et midagi tähtsat ja toredat on tulemas, siis ootame seda. Neli nädalat enne jõulupühi on eriline aeg: jõulude tulemine ja Kristus-lapse sündimise ootus. 


Miks vajame erilist ootamise aega? Selleks, et pikema aja jooksul mõelda millelegi olulisele. Et koondada tähelepanu asjadele, mis on tõesti tähtsad. Teadlased ütlevad, et netiajastul suudavad inimesed tähelepanu koondada ainult 5 minuti vältel. Umbes 25% inimestest unustab aeg-ajalt oma sõprade nimed. Ligi 7% on kogenud, et meelde ei tule omaenda sünnnipäev.

Tähelepanu koondamine pikema aja vältel on oskus, mida advendiaeg meelde tuletab. Elu kihutab väga kiiresti. Peame mõnikord kõrvale astuma, vaikseks jääma ja rahulikult vaatama, muidu tormab elu meist nii kiiresti mööda, et me ei pane tähelegi. Selleks ongi erilist ootuseaega tarvis.

Eesti vanarahvas võttis jõulude eel ette suurpuhastuse.  Eesti kirjamees, teoloog ja mõtleja, vastne rahvusmõtte preemia saaja Toomas Paul on öelnud, et advendiajal tuleb puhastada oma kodu ja oma südant. Kui ootame külalisi, siis tavaliselt teeme kodu korda. Teeme teisigi ettevalmistusi. Võib-olla paneme värsked lilled vaasi. Jõulude eel kaunistame kodu. Puhas tuba, millest on näha, et siin on natuke vaeva nähtud, on lugupidamisavaldus tulijale.

Asi ongi vist niisama lihtne. Alustada tasub omaenda toast! Teeme advendiajal oma toa korda. Tolm ja praht välja! Puhtus ja pidulikkus sisse! Aga ärgem unustagem korrastada ka oma hinge ja inimsuhteid. Vahest just nii valmistame end ette millelegi suuremale ja ilusamale: usu, lootuse ja armastuse lapse tulemisele. Jõululapsele.

Ootamine on mõnikord väsitav, isegi valus. Oled sa oodanud nii, et südamel hakkab kitsas? Laps ootab koju ema või isa. Nooruk ootab armastatut. Vana mees ootab poja telefonikõnet. Vanaema ootab lapselapsi külla. Aga keskealine… ei teagi, mida ootavad keskealised inimesed… Kindlasti ootavad midagi. Võib-olla puhkust.

Aga mida teha, et ootamine ei oleks nii pikk? Vastus on lihtne. Ära oota käed rüpes! Tee midagi head ja ilusat. Ootad kingitust – tee ise kellelegi kingitus. Ootad tähelepanu –  ütle ise kellelegi, et hoolid temast. Kallista oma ema. Tunnusta oma isa. Kirjuta e-kiri. Lausu tänulikke sõnu. Bradley Witford, tänapäeva USA näitleja, on öelnud: „Põimi oma ellu palju tegusid. Ära oota, et asjad lihtsalt juhtuvad. Tee midagi! Tööta oma tuleviku heaks. Ehita üles lootust. Tegutse armastuse nimel.“

Koonda tähelepanu sellele, mis on elus tõesti tähtis. Korrasta oma maja ja oma südant. Tee kellelegi head, muutes nõnda ootamise lühemaks. Valmista teed Kristus-lapsele. Sest suurem on see, mis tuleb, kui see, mis on käes. See ongi advendiaja mõte.  

Laupäev, september 06, 2014

Kristlikust suhtumisest Iisraeli



Kristlastel on Iisraeliga erilised suhted. Jeesus sündis ja elas sellel maal. Mõnede siiraste usklike seas on käibel väljend: „Õnnistagem Iisraeli!“ 

Aga kas on kristlik õnnistada tänapäeva sekulaarset Iisraeli riiki iga hinna eest? Ükskõik, mida see riik ka ei teeks? Ükskõik, kui palju palestiina lapsi ja naisi tapetakse pommitamiste käigus. Ükskõik, kui palju müüre ehitatakse. Ükskõik kui palju asundusi rajatakse palestiinlaste territooriumile – rahvusvahelise õiguse vastaselt, ja teades, et see hävitab palestiinlaste lootust, ning tekitab meeleheidet ja viha.

Iisraeli-Palestiina suhted on tõesti keerulised. Pole kahtlust, et Hamasi raketid on reaalsus. Nagu on reaalsus Iisraeli toetumine vägivallale ja kättemaksule. Äsjases Gaza-konfliktis hukkus Iisraeli poolel kuus tsiviilisikut ja ligi 70 sõjaväelast. Palestiinlaste poolel sai surma üle 2100 inimese, enamik neist tavalised elanikud, mitte äärmusrühmituse võitlejad. Gaza infrastruktuur on hävitatud, 17 000 kodu on varemetes, 65 000 Gaza elanikku on peavarjuta.

Ja kõige selle taustal on tegelikult küsimus – kellele kuulub maa? Kristlikust vaatenurgast tasub mõned asjad üle korrata.

Esiteks, Jumala õnnistus Iisraelile on tingimuslik. Vana Testamendi prohvetid rõhutasid, et Jumala tõotus on Iisraelile antud teatud tingimustel. Tehke õigust! Ärge survake võõrast enda keskel! Hoiduge, et te ei tee ülekohut leskedele, vaestele ja orbudele! Neid tekste on rohkesti Aamose, Hoosea, Miika ja Jesaja raamatutes. 

Eriti kõnekas on prohvet Jeremija, kes kurbuse ja tõsidusega räägib, kuidas Jeruusalemm hoiab alal vägivalda: „Otsekui kaev hoiab värske oma vee, nii hoiab Jeruusalemm värske oma kurjuse; tema sees kuulukse ülekohtust ja rüüstamisest, minu palge ees on aina valu ja piin. Lase ennast hoiatada, Jeruusalemm, et mu hing ei võõrduks sinust...“ (Jeremija 6:6-8) Kui Jumala tõotus Iisraelile oli tingimuslik, siis ei saa kristlik toetus Iisraelile olla tingimusteta.
 
Teiseks, armastus ei tähenda ebaõigluse toetamist, vaid sellele vastu seismist. Armastus ei tähenda kõige heakskiitmist. Prohvetid olid oma rahva poolt sellega, et nad seisid vastu valele käitumisele ja kutsusid üles kõrgemale eetikale. 

Benjamin Corey ütleb: „Parim viis õnnistada kedagi, kes on sattunud hävitava käitumise küüsi, ei ole mitte soosida ega toetada seda käitumist, vaid armastuses sellele käitumisele vastu astuda ja näidata paremat teed.“ Parem tee on rahutegemise tee. „Õndsad on rahutegijad,“ ütles Jeesus. (Matteuse 5:9) 

Jeesus nuttis Jeruusalemma pärast, ja ütles, et selle õnnetuseks on, et ta ei tea, kuidas luua rahu. (Luuka 19:41-44) Kõik märgid näitavad, et tänane Iisrael taotleb rahu relvade ja ülemvõimu toel, algatades vastuaktsioone, mis toovad kaasa ebaproportsionaalselt suure hulga ohvreid. Ka Palestiina äärmusjõud – eelkõige Hamas – haarab kättemaksu järgi. Tekib kättemaksu surnud ring. Nii ei tule rahu.

Vägivald tekitab veel kord vägivalda. Vägivalla õigustamine Jumala nimel ei ole õige. See on patt. 

Kolmandaks, maa kuulub Jumalale. Iisraeli-Palestiina konflikti taustaks on erinevad arusaamised, kellele kuulub maa. Veendumus, et kogu maa kuulub Iisraelile ja palestiinlastel pole ainsalegi tollile sellest õigust, kannab nimetust sionism. (Palestiinlaste seas võib kohata samasugust nõudlust maale, ehkki teiste põhjendustega.) 

Kristlased peaksid siiski meelde tuletama, et Püha Maa, kui kasutada seda terminit, kuulub viimselt Jumalale. 

Aga mida arvata Jumala tõotusest Aabrahamile: „Sinu soole ma annan selle maa.“ (1. Moosese 15:18)? Tõesti, kuid Aabraham pidi saama „paljude rahvaste isaks“ (1. Moosese 17:4) Ta polnud ainult Iisaki isa, vaid ka Iismaeli isa. Ja siis on Piiblis veel lugu Ketuurast, kellega Aabrahamil olid lapsed Simran, Joksan, Medan, Midjan, Jisbak ja Suuah. (1. Moosese 25:1-2). Ja kiri ütleb, et Jumala kavatsus oli, et Aabraham oleks „kõikide isa, kes usuvad“ (Rooma 4:11). 

Kellele sellest soost siis peab kuuluma see maa, kui Aabrahami sugupuusse kuuluvad juudid, moslemid ja kristlased – mõned sünni, mõned peresuhete, mõned usu kaudu. Kas just see tõsiasi ei rõhuta, et Jumala tõotus Aabrahamile ei privilegeeri üht rahvust, vaid on üleskutse paljudele Aabrahami järglastele koos elada? 

Lõpetuseks. Mõned aastad tagasi kirjutasid kaks evangeelset eetikut, Glen Stassen ja David Gushee, avaliku kirja ameerika kristlikele sionistidele. See ei ole kaotanud tähendust praegugi. Ingliskeelne tekst leidub aadressil: http://www.newevangelicalpartnership.org/?q=node/139. Väga tasakaalukas ja sisukas artikkel on ilmunud Colin Chapmani, 18 aastat Lähis-Idas elanud kristliku misjonäri sulest: http://www.fulcrum-anglican.org.uk/articles/trying-to-make-sense-of-gaza/. Artikli lõpuosa viitab kristlikele organisatsioonidele, mis töötavad rahu saavutamiseks ja leppimise võimaldamiseks.

Ma lõpetan Gusheelt ja Stassenilt laenatud tsitaadiga: „Me kutsume teid üles, vennad ja õed, leidma paremat teed, piibellikumat teed, et armastada Iisraeli. Armastage Iisraeli piisavalt palju, et mitte toetada, vaid seista vastu tegudele, mis rikuvad Jumala selgelt ilmutatud moraalset tahet. Ja kui te seda teete, siis on hea õppida armastama ka palestiinlasi, kellest mõned on meie kristlikud vennad ja õed. Kui külastate Iisraeli, siis soovitame teil tungivalt külastada Palestiina kristlasi ja küsida neilt, millist tuge nad ootavad meilt, nende kaaskristlastelt. Nad vajavad kindlasti meie armastust. Ja kindlasti on antud meile Kristuse käsk ka neid armastada.“

Laupäev, august 30, 2014

Jäävesi ja annetamine


Imetlen seda, kuidas lihtne idee levib. Ja tunnustan kõiki, kes endale ämbritäie külma vett pähe valavad, et pöörata tähelepanu tõsisele haigusele. Ka moraalne tugi on oluline. Veel suurem tunnustus neile, kes seejuures heategevaks otstarbeks annetavad. Kui annetatud summad võimaldavad haigust kasvõi pisut leevendada, on veel parem. Isegi kui haigus on saatuslik.

Nagu viimasel ajal kuulda, on Põhja-Ameerika kristlikes konservatiivsetes ringkondades tõstatatud eetiline küsimus, et lihasehaiguste uuringutel, ilmselt siis USA-s, kasutatakse embrüonaalset materjali. Ja et selle bioeetilise argumendi tõttu ei tuleks sinna annetada. Ma ei tea selle väite paikapidavust. Eestis lihasehaigete selts küll selliseid uuringuid ei tee. Selles olen kindel. Lihasehaigete seltsi eesmärk on parandada haigete elukvaliteeti. Ja see on igati toetust vääriv asi.

Austades „jää-ämbri väljakutse“ vastuvõtnute head tahet, on mul siiski mõned järele mõtlema kutsuvad kommentaarid.

Inglise keeleruumis on võetud kasutusele mõiste „slactivism“, social media activism, millega tähistatakse toetuskampaaniaid internetis: pane laik, jaga postitust, võta instagram, osta käevõru, kalla ämbritäis vett endale kaela… ja toeta sellega head üritust. Niisugune toetus nõuab minimaalset pingutust või on lihtsalt lahe. Aga see ei kohusta eriti millekski. On hoopis teine asi remontida terve nädalavahetus kodutute varjupaika, nädalast nädalasse käia haiget abistamas või igakuiselt annetada oma tagasihoidlikest tuludest mõnele heategevusfondile.

Kas tegelik inimlik abi jõuab Eestis lihasehaigeteni või teiste voodihaigeteni? Lisaks sellele, mida juba tehakse ja mida pole piisavalt. See on selge. – Kas keegi võtab toetada peret, kus on raske haigusega inimene? Annab kasvõi kord kuus lähedastele nädalavahetuse vabaks? Aitab voodis lamajat tõsta? Või lihtsalt suhtleb regulaarselt? See on küsimus.

USA-st alguse saanud jää-ämbri-kampaania on hea marketingi näide: kergesti teostatav, natuke osalejatele tähelepanu tõmbav ja lõbus. Abiandmise puhul on aga oluline küsida sedagi, kus on kõige suurem vajadus? Süürias toimuv on viimase aja suurim humanitaarkatastroof. Seal on kodusõja eest põgenenud mitu miljonit põgenikku. Kas märkame seda? Mis siis, et see on kaugel. Maailmas on tegelikult kõik lähedal. Või kuidas panna piiri Ebola-viirusele, mis võib ka Euroopasse jõuda? Statistiliselt on vähk ja südamehaigused arenenud riikides kõige suurem probleem. Kas nende raviks on piisavalt vahendeid?

Kindlasti väärivad ALS-haiged toetust. Kuid samas on tähtis, et ka teised, vahest veelgi kriitilisemad kitsaskohad, ei jääks ühe kulutulena leviva kampaania varju. Teadlik annetamine või läbimõeldud toetav tegevus saadab rohkem korda kui emotsioonipõhine lühiajaline vaimustus. Scott Gilmore, endine diplomaat ja abiorganisatsiooni Building Markets asutaja, ütleb: „Selle asemel, et toetada seda, kus on kõige suuremad vajadused, toetame me neid projekte, mis pakuvad kõige rohkem meelelahutust.“ Vahest on Gilmore’i sõnad kohasemad Ameerikas kui Eestis. Aga hetkeks tasub ikkagi seisatada ja mõelda, mida ta ütleb.

Mida öelda kokkuvõtteks? Esiteks, tee endale selgeks, miks sa annetad. Kaastunne ja tegelike vajaduste nägemine on hea põhjus, sõprade surve või facebookis lihtsalt pildi ülesriputamine nii hea põhjus ei ole. Teiseks, ära lase lahedal kampaanial asendada pidevat ja ohvrimeelset heategevust oma elus. Laikimine või pildijagamine on tore, aga mitte piisav! Kolmandaks, anna endale aru, et jääva mõjuga ja elumuutev heategemine on harva fun; et midagi paremaks muuta, peab olema valmis püsivaks tööks. Neljandaks, muuda abistamine konkreetseks. Näiteks, leia üks inimene, kelle vajadusi tundma õpid ja keda aitad.

Kui neid tingimusi mitte unustada, siis võib ju endale aeg-ajalt ämbritäie jääkülma vett pähe valada küll.

Reede, aprill 19, 2013

Muusika ja teadliku mõtlemise ülemvõim

Mul oli hiljuti Frankfurti lennuväljal neli tundi aega. Aega, millega ei ole õigupoolest midagi peale hakata. Jalutasin ringi, jõin tassi kohvi, astusin huupi sisse ühte raamatupoodi. Huupi avasin ühe raamatu suvalisest kohast. Daniel Kahenmann, "Thinking, fast and slow". Autor argumenteerib, et inimese tegutsemist ja otsustusi juhivad kaks vastastikuses pinges olevat suunavat jõudu või mõtlemismudelit. Üks on loogiline, aeglane, ratsionaalne. Teine on kiire, intuitiivne, emotsionaalne. Mõlemat on tarvis. Ainult et loogilist ja aeglast mõtlemist on liigselt esile tõstetud, isegi üle hinnatud.

Ja siis, mõned päeva hiljem istusin ma Tartus Salemi kirikus kontserdil, kus kanti ette Pärt Uusbergi teos "Muusika", mis kirjutatud Juhan Liivi sõnadele. "Kuskil peab surematus olema, kuskil alguskokkukõla leitama, kust oleks muidu inimese rinda saanud ta - muusika?" 

Muusika avab ukse just sellele teisele jõule: intuitiivsele, emotsioonidega seotud tarkusele. Muusika on nagu otsetee või "lühiühendus" - intensiivne, elektriseeritud seos - millegi algselt tähtsaga. Kokkukõlaga, mida inimene otsib. Ma ei püüa väita, et muusika on vastus kõigile küsimustele. Aga oleks ju väga tore, kui näiteks uue töökoha otsingul ei küsiks inimene ainult logistilisi ja finantsilisi küsimusi, vaid kuulaks Mozartit või Beethovenit või Pärti või Tüüri. Kuulaks lisaks loogilisele mõttele veel midagi - läbi muusika avanevat intuitiivset tarkust. 

Nojah, võibolla see on liiga müstiline ja võibolla liiga lihtsustatud mõttekäik. Aga ma ei saa lahti mõttest, et selles on oma tõetera. Kahekümnenda sajandi inglise dirigent Sir Thomas Beecham on öelnud: "Muusika ülesandeks on vabastada meid teadliku mõtlemise ülemvõimu alt." Valgustusajast pärit ratsionaalse arutluse painet on elus vist tõesti tarvis leevendada. Muusika suudab seda suurepäraselt. Mõni muusikaline lühiühendus kulub ka kõige loogilisemale inimesele ära. Muusikat ei ole kunagi liiga palju.

Pühapäev, jaanuar 06, 2013

Südamekool kui mõistujutt



Tõnu Lehtsaare hiljuti ilmunud raamat „Südamekool“ on omanäoline teos. On see allegooria? On see traktaat südame kui usulis-eetilise keskme kohta? On see pihtimus? On see mõistukõneline manifest? Ilmselt kõike seda ja veel midagi. Mõistujutt on see tõesti. Ja südamest on see kirjutatud: südame põhjast ja südame üle.

Lugedes ei saa lahti soovist teost teistega suhtestada. Mulle näib, et „Südamekooli“ oleks kohane võrrelda Bunyani „Ristiinimese teekonnaga taevariiki“ ja Saint-Exupéry „Väikese printsiga“. Exupéry jutustus suunab mõtlema inimloomuse, armastuse ja kaotusvalu üle. Bunyani allegooria käsitleb samuti alusväärtusi, kuid lisab usulise mõõtme – patu, kiusatuse, andestuse ja lunastuse teemad. Lehtsaare jutustus on inimelust, milles tehakse eetilisi valikuid, püütakse leida oma identiteeti, igatsetakse armastust ja vabadust. Tahetakse elada südame järgi. Kasvõi riskides sellega, et süda ei pea vastu, nagu juhtus kanaarilinnuga. Autori omakäeline tekst inimelu sünnist raamatu alguses ja surmast raamatu lõpulehekülgedel rõhutab, et ka vahepele jääv osa on kirjutajale isiklikult tähtis

Minategelane astub südamekooli, et leida oma südame nimi. Selle kooli õpilased käituvad erinevalt: mõni loob pea peale pööratud tegelikkust, istutades porgandeid latvapidi peenrasse, teine järgib koolijuhataja korraldusi, kõndides järjekindlalt mööda mõttelisi pargiradu, ehkki teised on tallanud siseõue juba ammu tolmuseks kõnnumaaks. On neidki, kes ei ole mingist südamekoolist ülepea huvitatud: „Näiteks paljud minu tuttavad leidsid, et nende jaoks on südamekool tarbetu, nemad saavad endaga ise hakkama. Võibolla neid ei huvitanudki see, kes nad on. Inimestel on ju muudki teha, kui iseendas kaevata ja oma südant otsida.“ 

Raamatu keskne tegelaskuju leiab hingesugulase kalamehes, kes ei karda jääda omaette. See, kes tahab leida oma südant, peab julgema vaikuses oma südame põhja vaadata. Kalamees: „Sina oled otsija, kes teab, mida otsib, kuid ei tea, kuidas seda teha. Mina oskan üksinda olla ja seepärast tõmbab sind minu poole.“ Kalamehe kirjutatud traktaat võiks olla aluseks kalastamise filosoofia väljaarendamiseks. „Kui on võimalik kalale minna, siis tuleb seda teha. Pärastine kahetsus ei heasta käestlastud võimalust.“ Olen kuulnud jooksmise filosoofiast, miks siis mitte kalastamise filosoofia!?

Raamatu teevad nauditavaks aforismilaadsed ütlemised ja sõnamängud. Need annavad muidu tõsisele raamatule juurde kergust, õhulisust ja mitmetasandilisust. Vahest isegi võimendavad autori sõnumit. Näiteks: „Astusin kööki ja esimene, mida ma nägi, oli suur loosung seinal: „Hoia oma südant supi sisse sattumast!“

Lugeja aimab, et mõni taustategelane on tegelikult võtmetähtis. Näiteks koolijuhataja, kelle kohta öeldakse tähendamissõnade stiilis: „Sain teada, et koolijuhataja viibib juba mõnda aega eemal. Lahkumisel, mille täpset aega ei nimetatud, olla ta seadnud mõned reeglid, mida ta palus järgida. Ta olla lubanud tagasi tulla, kuid millal, seda polevat ta täpselt öelnud.“ Tähendamissõnadega on nii, et neid ei tohi teiste tarvis liiga detailselt ära seletada. Aga seda olulisem on lugeda teksti nii, et tähendus enda jaoks selgemaks saab. Lugeda südamega, mitte ainult silmadega.

Laupäev, märts 03, 2012

Usalduse krediit


Paljude eestimaalaste mõtetest on läbi käinud küsimus: Miks ma eelistan Eestis elada? Vastuseid on mitmeid. Lähedased on siin. Eesti loodus on ilus. Ainult Eestis on see õige must leib. Siin on igal pool tasuta wifi. Ma julgen väita, et Eesti on tore koht veel ühe asja pärast. Siin on ühiskonnas suhteliselt kõrge usalduse krediit.

Aastaid tagasi, kui elasime perega mitu kuud Prahas, panime oma vähem kui aastase poja vankriga akna taha lõunauinakule. Elasime seminari korteris, suletud kämpuses. Meie inglise ja ameerika sõbrad käisid õues magavat last vaatamas kui imeasja. Mitte ainult sellepärast, et õues oli jahe, vaid sellepärast, et nende kultuuris on lapse õuejätmine mõeldamatu. Mis sest, et aken on praokil ja iga nutuhääl kostab kohe tuppa. Aga kui keegi vankriga minema sõidab? Vaat, selle peale me ei tulnudki... Olime kasvanud teistsuguse usaldusega kultuuris.

Kuid usaldus pole ainult antud suurus, nagu kaasavara sukasääres, nagu kord ütles president Lennnar Meri. Usalduse suurendamine ja hoidmine on ülesanne. Üksikinimese jaoks. Riigi jaoks. Organisatsioonide jaoks. Aeg-ajalt mõõdetakse, milliseid institutsioone kodanikud usaldavad. Kas politseid, kaitseväge, kirikut, riigikogu? Aga usalduse mõõtmine ja suurendamine peab käima ka vastupidi. Kui palju usaldab riik oma kodanikke? Kas ja kuidas riigi institutsioonid suurendavad usaldust ühiskonnas? See on eriti ilmekalt esile tulnud diskussioonis perekonnaseaduse mõnede osade üle.

Perekonnaseaduse säte, mis nõuab, et puudega täiskasvanud last hooldavad vanemad peavad lapse pangaarvelt kulutatud iga sendi kohta esitama kohtunikule kuludokumendid, on halb märk. Mitte ainult bürokraatia pärast. Mitte ainult elukauge paragrahvi pärst. Vaid sellepärast, et see väljendab vähest usaldust. Küllap vanemad ja hooldajad, kes on aastaid, mõnikord lapse sünnist alates, tema eest hoolt kandnud, on ausad ja armastavad inimesed. Sellest tuleb lähtuda! See on toetumine baas-usaldusele ühiskonnas. See on risk muidugi. Usaldus on alati risk. Aga see risk on seda väärt, sest see toetab sisemist eetikat, välist käitumist ei jõua nagunii kõigi detailideni reguleerida, muidu upub ühiskond paragrahvidessse, ja kängub sisemise moraali orientiir - kasvõi see, mis väljendub kümnes käsus.

Igatahes - see perekonnaseaduse osa tuleb küll ümber teha! Mitte ainult sellepärast, et kuludokumente on hooldajatel tülikas koguda. Vaid sellepärast, et selline praktika õõnestab ja sööb usalduse krediiti ühiskonnas.

Seadusepügalad ei suuda kõike reguleerida. Ja kui püüavadki reguleerida, läheb kaduma midagi inimesele olemuslikku, eksistentsiaalne ülesanne lähtuda südametunnistusest. Kõigepealt tuleb usaldada sisemisi voorusi, mitte väliseid reegleid. Vahest sellepärast ütles juba Sokrates: "Heade inimeste puhul tuleb usaldada nende sõna ja mõistust, mitte nende vannet." Kuid usalduse suurendamine on jätkuv ülesanne. Vahest aitavad siit edasi mõelda Lennnart Meri sõnad: "Usaldust tuleb igal jumalahommikul uuendada, päevast päeva taastada, kasvatada nagu kapitali ja hoida nagu algkapitali."