Toivo Pilli blogi

Reede, jaanuar 26, 2007

Palvetades tädi Tooniga

Käisin tuttavatelt kartulit küsimas. Neil oma põld, ja sügisel pakkusid lahkelt, et kui tarvis, muudkui tule. Läksingi. Sest kaua sa hing makaronide ja riisi peal elad. Majarahvas tervitas uksel ja lubas otsida kiletkoti, kuhu kartuleid panna. Et läheb natuke aega ja küll siis klaarime. "Tule vahepeal tädi Toonit vaatama," ütles perenaine heatahtliku, isegi rõõmsa naeratusega. Ma ei teadnudki, et tädi Tooni, keda tundsin kui ustavat koguduseliiget, nüüd siin elas. Läkisme maja teise tiiba. Kui nägin voodil lebavat kogu, nägu kõhnunud, kuid hallides silmdes ometi mingi seletamatu säde, siis taipasin. Siinne pererahvas oli üksikule vanainimesele toanurga pakkunud. Tooni oli haige, raskelt haige. Vähk vaevas ta keha ja võttis jõu. Ajasime Tooniga juttu, lugesin talle natukene piiblist ette. "Kas sa igaviku peale ka mõtled?" küsisin. -- "Aga kuidas siis teisiti!" vastas ta, nagu oleks igaviku peale mõtlemine kõige loomulikum asi. Siis palvetasime. Tädi Tooni palve meenutas mulle lapse palvet. Ta jutustas, ei küsinud ega palunud midagi. Ta sõnades oli tänulikkust ja otsekui läbipaistvust. Selles palves ei olnud täies elujõus inimese loogilisust; palvetaja mõte hüples. Aga selle eest oli selles palves palju usaldust ja siirust. -- Varsti astusin pimedasse õhtusse. Ka kartulikott anti kaasa. Aitäh! Aga mu päeva parim osa oli palve tädi Tooniga. Veel suurem aitäh!