Toivo Pilli blogi

Pühapäev, november 16, 2008

Märka maasikat!


Üks lugu räägib mungast, kes tegi oma hommikust jalutuskäiku looduses. Järsku hakanud teda taga ajama tiiger. Kohutavad kihvad, teravad küüned, põlev pilk! Munk jooksis elu eest, aga tiiger jõudis talle iga hüppega lähemale. Munk jooksis veelgi kiiremini, kuid inimese võimetel on ikkagi piirid. Ta tundis tiigri hingust oma kuklas. Kohutavad kihvad, teravad küüüned, põlev pilk!


Korraga märkas munk kuristiku kohal rippuvat köit. Kui ta hüppaks ja köiest kinni saaks, võiks ta ehk pääseda. Ta tegi meeleheitliku hüppe ja klammerdus köie külge. Jõudu kokku võttes ronis ta pisut kõrgemale, et tiigri kohutavad kihvad, teravad küüned ja põlve pilk temani ei ulatuks. Tiiger jäi kuristiku servale ähvardavalt ootama.


"Pääsenud!", jõudis munk mõelda, kui järsku kuulis pea kohalt nagistamist. Tõstes pilgu, nägi ta, et ülal puuoksal istub hiir ja närib päästvat köit...


Ehmunud mehe pilk eksles ringi: all laius kuristik, seljataga luuras tiiger - kohutavad kihvad, teravad küüned ja põlev pilk! - ja ülal nagistas hiir päästva köie kallal. As siis jäi munga pilk peatuma kuristiku kaldal - seal punetas tema elu kõige ilusam maasikas, mida ta eales oli näinud. Isegi maasika küps punane värv oli mahlane ja magus. Kastepiisad ei olnud maasikalt veel haihtunud, andes sellele... kuidas öelda - glamuurse läike. See pilt oli kordumatu nagu killuke ilmutust hommikupäikeses.


Me oleme tihti nagu see munk. Me põgeneme mineviku eest ja muretseme tuleviku pärast. Aga sageli ei oska me märgata praeguse hetke ilu ja ilmutust. Elu on kingitus just nüüd ja praegu. Ehtsus ja autentsus käivad elususega käsikäes. Õnn puudutab seda, kes oskab märgata maasikat. Mine siis ja leia oma tänase päeva maasikas. Ole ehtsam ja elusam.