Toivo Pilli blogi

Pühapäev, jaanuar 22, 2012

Kangekaelsus ja rumalus


Elus ei ole puhtaid värve. Elus ei ole destilleeritud tundeid. Elus on kombinatsioonid. Mõned meeldivamad, mõned üldsegi mitte. Nagu keemias. Paned paar ainet kokku ja saad vänge haisuga ja eemaletõukava ühendi. Minu meelest on inimhoiakutes ja käitumises kangekaelsuse ja rumaluse kombinatsioon üks ebameeldivamaid.

Rumalusi teeb iga inimene mõnikord. Teadmatusest. Kogemuste puudusest. Nõrkusehetkel. Mõnel lihtsalt kukub rumalasti välja. Sellega saab elada. Eriti kui rumalusi tuleb ette enda elus. Aga teiste juures võib seda ju parematel hetkedel kah mõista. Juhtub. Eriti kui inimene püüab neist juhtumistest midagi õppida ja tergemaks saada.

Kangekaelsus võib olla isegi positiivne asi. Vaat ei löö nii kergesti käega! Ajan alustatud vagu lõpuni, isegi kui teised ei mõista, kui maa on kivine või kui jõud hakkab otsa lõppema. Kangekaelsus, mis ilmeneb sihikindlusena, püstitatud eesmärkide poole pürgimisena, viib viimaks elu edasi. Eks ole ju kangekaelsuse ärritavamaid ja väsitavamaid versioone - kuid hea tahtmise korral... kangekaelsusega saab hakkama.

Aga kui kokku panna rumalus ja kangekaelsus... siis on tulemus väga-väga paha... See "keemiline" ühend haiseb ikka koledasti!

Esmaspäev, jaanuar 09, 2012

Au olgu Jumalale kõrbes


Möödunud jõuludel tervitasin jõulukontsertidel kooliõpilasi. On juba traditsioon, et mitmed koolid peavad Salemi kirikus oma jõulujumalateenistusi ja -kontserte. Ühe niisuguse kontserdi avasõnades tsiteerisin Luuka 2:14. See on ju tuttav tekst: "Au olgu Jumalale kõrges, ja maa peal rahu, inimestest hea meel!"

Kuulsin end aga hoopis ütlevat: "Au olgu Jumalale kõrbes..." ja edasi läks kõik jälle õigesti. Parandasin keelevääratuse. Küllap oli kuulajate hulgas neidki, kes poleks aru saanudki, et midagi viltu läks. Sõlmisin jõulutervituse otsad kokku ja elasin toredale kontserdile kaasa. Tore kool, toredad lapsed ja õpetajad.

Kuid hiljem mõtlesin: "Vahest on meie suu mõnikord targem kui mõte?" Vahest ongi nii, et Jumala au ja kirkus, tema lähedalolu, ei ilmne ainult taevastes kõrgustes, vaid on mõeldud ilmuma ka argipäeva kõrbes. Elu kitsaskohtades. Seal, kus küllus hakkab otsa saama, kus olud on karmid ja lausa ebasoodsad. Jah - kõik on õige: Au olgu Jumalale kõrbes!