Toivo Pilli blogi

Laupäev, september 06, 2014

Kristlikust suhtumisest Iisraeli



Kristlastel on Iisraeliga erilised suhted. Jeesus sündis ja elas sellel maal. Mõnede siiraste usklike seas on käibel väljend: „Õnnistagem Iisraeli!“ 

Aga kas on kristlik õnnistada tänapäeva sekulaarset Iisraeli riiki iga hinna eest? Ükskõik, mida see riik ka ei teeks? Ükskõik, kui palju palestiina lapsi ja naisi tapetakse pommitamiste käigus. Ükskõik, kui palju müüre ehitatakse. Ükskõik kui palju asundusi rajatakse palestiinlaste territooriumile – rahvusvahelise õiguse vastaselt, ja teades, et see hävitab palestiinlaste lootust, ning tekitab meeleheidet ja viha.

Iisraeli-Palestiina suhted on tõesti keerulised. Pole kahtlust, et Hamasi raketid on reaalsus. Nagu on reaalsus Iisraeli toetumine vägivallale ja kättemaksule. Äsjases Gaza-konfliktis hukkus Iisraeli poolel kuus tsiviilisikut ja ligi 70 sõjaväelast. Palestiinlaste poolel sai surma üle 2100 inimese, enamik neist tavalised elanikud, mitte äärmusrühmituse võitlejad. Gaza infrastruktuur on hävitatud, 17 000 kodu on varemetes, 65 000 Gaza elanikku on peavarjuta.

Ja kõige selle taustal on tegelikult küsimus – kellele kuulub maa? Kristlikust vaatenurgast tasub mõned asjad üle korrata.

Esiteks, Jumala õnnistus Iisraelile on tingimuslik. Vana Testamendi prohvetid rõhutasid, et Jumala tõotus on Iisraelile antud teatud tingimustel. Tehke õigust! Ärge survake võõrast enda keskel! Hoiduge, et te ei tee ülekohut leskedele, vaestele ja orbudele! Neid tekste on rohkesti Aamose, Hoosea, Miika ja Jesaja raamatutes. 

Eriti kõnekas on prohvet Jeremija, kes kurbuse ja tõsidusega räägib, kuidas Jeruusalemm hoiab alal vägivalda: „Otsekui kaev hoiab värske oma vee, nii hoiab Jeruusalemm värske oma kurjuse; tema sees kuulukse ülekohtust ja rüüstamisest, minu palge ees on aina valu ja piin. Lase ennast hoiatada, Jeruusalemm, et mu hing ei võõrduks sinust...“ (Jeremija 6:6-8) Kui Jumala tõotus Iisraelile oli tingimuslik, siis ei saa kristlik toetus Iisraelile olla tingimusteta.
 
Teiseks, armastus ei tähenda ebaõigluse toetamist, vaid sellele vastu seismist. Armastus ei tähenda kõige heakskiitmist. Prohvetid olid oma rahva poolt sellega, et nad seisid vastu valele käitumisele ja kutsusid üles kõrgemale eetikale. 

Benjamin Corey ütleb: „Parim viis õnnistada kedagi, kes on sattunud hävitava käitumise küüsi, ei ole mitte soosida ega toetada seda käitumist, vaid armastuses sellele käitumisele vastu astuda ja näidata paremat teed.“ Parem tee on rahutegemise tee. „Õndsad on rahutegijad,“ ütles Jeesus. (Matteuse 5:9) 

Jeesus nuttis Jeruusalemma pärast, ja ütles, et selle õnnetuseks on, et ta ei tea, kuidas luua rahu. (Luuka 19:41-44) Kõik märgid näitavad, et tänane Iisrael taotleb rahu relvade ja ülemvõimu toel, algatades vastuaktsioone, mis toovad kaasa ebaproportsionaalselt suure hulga ohvreid. Ka Palestiina äärmusjõud – eelkõige Hamas – haarab kättemaksu järgi. Tekib kättemaksu surnud ring. Nii ei tule rahu.

Vägivald tekitab veel kord vägivalda. Vägivalla õigustamine Jumala nimel ei ole õige. See on patt. 

Kolmandaks, maa kuulub Jumalale. Iisraeli-Palestiina konflikti taustaks on erinevad arusaamised, kellele kuulub maa. Veendumus, et kogu maa kuulub Iisraelile ja palestiinlastel pole ainsalegi tollile sellest õigust, kannab nimetust sionism. (Palestiinlaste seas võib kohata samasugust nõudlust maale, ehkki teiste põhjendustega.) 

Kristlased peaksid siiski meelde tuletama, et Püha Maa, kui kasutada seda terminit, kuulub viimselt Jumalale. 

Aga mida arvata Jumala tõotusest Aabrahamile: „Sinu soole ma annan selle maa.“ (1. Moosese 15:18)? Tõesti, kuid Aabraham pidi saama „paljude rahvaste isaks“ (1. Moosese 17:4) Ta polnud ainult Iisaki isa, vaid ka Iismaeli isa. Ja siis on Piiblis veel lugu Ketuurast, kellega Aabrahamil olid lapsed Simran, Joksan, Medan, Midjan, Jisbak ja Suuah. (1. Moosese 25:1-2). Ja kiri ütleb, et Jumala kavatsus oli, et Aabraham oleks „kõikide isa, kes usuvad“ (Rooma 4:11). 

Kellele sellest soost siis peab kuuluma see maa, kui Aabrahami sugupuusse kuuluvad juudid, moslemid ja kristlased – mõned sünni, mõned peresuhete, mõned usu kaudu. Kas just see tõsiasi ei rõhuta, et Jumala tõotus Aabrahamile ei privilegeeri üht rahvust, vaid on üleskutse paljudele Aabrahami järglastele koos elada? 

Lõpetuseks. Mõned aastad tagasi kirjutasid kaks evangeelset eetikut, Glen Stassen ja David Gushee, avaliku kirja ameerika kristlikele sionistidele. See ei ole kaotanud tähendust praegugi. Ingliskeelne tekst leidub aadressil: http://www.newevangelicalpartnership.org/?q=node/139. Väga tasakaalukas ja sisukas artikkel on ilmunud Colin Chapmani, 18 aastat Lähis-Idas elanud kristliku misjonäri sulest: http://www.fulcrum-anglican.org.uk/articles/trying-to-make-sense-of-gaza/. Artikli lõpuosa viitab kristlikele organisatsioonidele, mis töötavad rahu saavutamiseks ja leppimise võimaldamiseks.

Ma lõpetan Gusheelt ja Stassenilt laenatud tsitaadiga: „Me kutsume teid üles, vennad ja õed, leidma paremat teed, piibellikumat teed, et armastada Iisraeli. Armastage Iisraeli piisavalt palju, et mitte toetada, vaid seista vastu tegudele, mis rikuvad Jumala selgelt ilmutatud moraalset tahet. Ja kui te seda teete, siis on hea õppida armastama ka palestiinlasi, kellest mõned on meie kristlikud vennad ja õed. Kui külastate Iisraeli, siis soovitame teil tungivalt külastada Palestiina kristlasi ja küsida neilt, millist tuge nad ootavad meilt, nende kaaskristlastelt. Nad vajavad kindlasti meie armastust. Ja kindlasti on antud meile Kristuse käsk ka neid armastada.“