Kölerist ja usust

Üks viimase aja kunstiuudis teatab, et Johann Köleri maal "Itaalia maastik" müüdi oksjonil 1,3 miljoni krooni eest. Seesama Köler, kes on maalinud Kaarli kiriku niinimetatud Matsikristuse. Ajatu teose. Minu meelest. ... "Itaalia maastik" lõik kõigi aegade Eesti kunstioksjonite rekordi. Kas see tähendab, et Köler tabas selle maastiku ideaalselt, nii et seda pole tarvis enam maalida? Kaugel sellest. Selline väide oleks üpris rumal. Maalida võib lõputult. Maastikke. Itaalias ja Eestis. Ja Itaalia maastikke. Ja tulebki maalida. Tuleb uurida valgust ja varju, tuleb otsida uusi vaatenurki.

Lugesin Rob Belli raamatut "Velvet Elvis". Bell kirjutab: "Mitu tuhat aastat on Jeesuse järgijad, nagu kunstikud, mõistnud, et me peame minema edasi, uurima, mida tähendab elada kooskõlas Jumala ja üksteisega. Kristlik traditsioon on täis muutusi ja kasvamist ja teisenemist. Jeesus osales selles protsessis, kutsudes inimesi taasmõtestama usku ja piiblit ja lootust ja armastust ja kõike muud, ja pakkudes võimalust pidevalt avastada, kuidas elada nii, nagu Jumal on loonud meid elama. --- Ajad muutuvad. Jumal mitte, aga ajad küll. Me õpime ja kasvame, ja maailm meie ümber teiseneb, ning kristlik usk on elav ainult siis, kui ta kuulab, kujuneb."

Mulle näib, et seda mõttekäiku tuleb võtta tõsiselt. Kosmeetilistest parandustest, nagu parem valgustus, kaasaegsem muusika ja moodsad presentatsioonitehnikad jumalateenistusel, ei piisa. Tuleb otsida, millised muutused on vajalikud teoloogilises mõtlemises. "Reformeerimine peab puudutama kristliku usu defineerimist, elamist ja selgitamist," väidab Bell. Kes arvab, et selline mõttekäik on ketserlus, võiks mõelda Martin Lutherile. Tedagi peeti ketseriks -- aga terve hulk kristlasi arvab, et 16. sajandi reformatsioon oli lõppkokkuvõttes hea ja vajalik.