Lasteaia lõpupidu

Olin lasteaia lõpupeol. Kuueaastased poisid ja tüdrukud istusid reas, laulsid, lugesid luuletusi ja tantsisid primitiivse, kuid südantliigutava lõpuvalsi. Teiste hulgas ka minu kuueaastane Timoteos. Kui lilled olid antud, tänusõnad öeldud, küsis üks kasvatajatest: "Kas lastest soovib keegi midagi öelda?"

Seda ma ei oodanud. Veel vähem ootasin ma seda, et lastest keegi tõesti kõnet pidama hakkaks. Aga just seda nad tegid. Spontaanselt. Tõusis poiss, astus lasteringi ette ja ütles: "Tänan teid, et olen võinud teiega mängida. Natuke kahju on lahku minna. Aga millalgi tuleb ju kooli kah minna." Ja istus oma kohale. Järgmine laps ütles: "Kurb on, et me enam koos olla ei saa. Aga... mis teha!" Ta käed tegid õhus nõutu kaare. "Head kooliteed teile!" Kolmas soovis, et tema ja ta kaaslased vanu lasteaiasõpru ei unustaks. Selliseid kõnesid oli seitse-kaheksa. Üks tüdruk innustus kõnelemisest nii, et pidas kaks sõnavõttu. Lihtsalt tuli midagi meelde, mis enne jäi ütlemata.

Istusin ja imestasin. Kuueaastased lapsed ja ilmutavad sellist emotsionaalset ja sotsiaalset intelligentsust! Ei karda kõnelemist ega rahva ette astumist. Jah, see eestlaslik hoiak, et ega minul ju midagi öelda ei ole, on vist kuskilt õpitud... kuidagi ekslikult omandatud... tegelikult on ju öelda küll. Ja siis mõtlesin ma: see peab olema ikka tore lasteaed ja vahvad kasvatajad, kes on õpetanud lastele julgust ise mõelda, oma arvamust omada ja seda väljendada. Midrimaa lasteaed Tartus väärt lasteaed. Teadsin seda enne, aga nüüd veendusin selles taas. Püüdsin neid lapsi ette kujutada kahekümne aasta pärast. Ei osanud. Aga häid liidreid kasvab nende hulgast kindlasti.