Et nad kõik üks oleksid
Mul on viimasel ajal olnud mitmeid huvitavaid kohtumisi. Niisuguseid, mis on mind pannud mõtlema. Koguduste koostööst. Sellest, miks liiga sageli juhtub, et iga kogudus, iga kirik, ajab oma asja. Nagu see oleks meie bisnis, aga mitte Jumala projekt. Aga positiivsema poole pealt: tundub, et kusagil küpseb valmisolek näha Jumala tööd avaramalt, oma kiriku piire ületavalt.
Istun õhtusöögilauas toredate inimestega. Me räägime kogudusest tänapäeva maailmas. Me räägime kristlusest, jumalateenistusest, elust. Me saame asjadest väga samamoodi aru. Kas ma olen üllatunud. Jah, natuke olen. Mu vestluskaaslased on teisest kirikust. Karismaatilisest. Hm. Niisugusest elusõnalaadsest. Ja mis siis.
Teisel juhul jutustab üks pastor oma lootusest, et erinevad kogudused üksteist rohkem tunnustaksid. Unustaksid kirikupoliitika. Teeksid midagi inimeste heaks. Ta on dünaamilise, areneva koguduse juht. Me ei ole varem eriti palju suhelnud. Tol kohtumisel tundub mulle, nagu oleksime tundnud teineteist juba ammu. Me räägime võimalusest, et näiteks Eesti vabakogudused võiksid ühineda üheks liiduks. Endalegi tundub see natuke utoopiline. Ja mul on sellepärast piinlik, et mul on vabakoguduste ühinemisse nii vähe usku. Kergem on uskuda, et patusele antakse ta patud andeks, kui seda, et andekssaanud patused omavahel ühise keele leiaksid. Uhh!
Aga mis siis ikkagi hoiab Eesti vabakogudusi tihedamalt koos töötamast? Vahest koguni ühises kiriklikus struktuuris tegutsemast? -- Vahest see, et kogudused pole lihtsalt selle võimaluse peale tulnud. Aga tuleme siis! Või inimlik uhkus, mis seotud oma denominatsiooni ajalooga. Aga katsume siis natukene alandlikumaks saada! Ma ei näe sisulisi takistusi. Iga kogudus või koguduste grupp võib ju jätkuvalt säilitada oma näo, nagu vabakogudustele on omane.
Mis oleks, kui uue vabakoguduste ühenduse nimeks oleks Mosaiik-Kirik. Sellesse võiksid vabalt kuuluda baptistid, nelipühilased, karismaatilised kogudused... Küllap mitmed teisedki. Vahest peaks seda vähemalt proovima, enne kui hakata Jeesuse sõnu -- "et nemad kõik üks oleksid" -- kuidagi allegooriliselt või kujundlikult ÄRA seletama.
Istun õhtusöögilauas toredate inimestega. Me räägime kogudusest tänapäeva maailmas. Me räägime kristlusest, jumalateenistusest, elust. Me saame asjadest väga samamoodi aru. Kas ma olen üllatunud. Jah, natuke olen. Mu vestluskaaslased on teisest kirikust. Karismaatilisest. Hm. Niisugusest elusõnalaadsest. Ja mis siis.
Teisel juhul jutustab üks pastor oma lootusest, et erinevad kogudused üksteist rohkem tunnustaksid. Unustaksid kirikupoliitika. Teeksid midagi inimeste heaks. Ta on dünaamilise, areneva koguduse juht. Me ei ole varem eriti palju suhelnud. Tol kohtumisel tundub mulle, nagu oleksime tundnud teineteist juba ammu. Me räägime võimalusest, et näiteks Eesti vabakogudused võiksid ühineda üheks liiduks. Endalegi tundub see natuke utoopiline. Ja mul on sellepärast piinlik, et mul on vabakoguduste ühinemisse nii vähe usku. Kergem on uskuda, et patusele antakse ta patud andeks, kui seda, et andekssaanud patused omavahel ühise keele leiaksid. Uhh!
Aga mis siis ikkagi hoiab Eesti vabakogudusi tihedamalt koos töötamast? Vahest koguni ühises kiriklikus struktuuris tegutsemast? -- Vahest see, et kogudused pole lihtsalt selle võimaluse peale tulnud. Aga tuleme siis! Või inimlik uhkus, mis seotud oma denominatsiooni ajalooga. Aga katsume siis natukene alandlikumaks saada! Ma ei näe sisulisi takistusi. Iga kogudus või koguduste grupp võib ju jätkuvalt säilitada oma näo, nagu vabakogudustele on omane.
Mis oleks, kui uue vabakoguduste ühenduse nimeks oleks Mosaiik-Kirik. Sellesse võiksid vabalt kuuluda baptistid, nelipühilased, karismaatilised kogudused... Küllap mitmed teisedki. Vahest peaks seda vähemalt proovima, enne kui hakata Jeesuse sõnu -- "et nemad kõik üks oleksid" -- kuidagi allegooriliselt või kujundlikult ÄRA seletama.
0 Comments:
Postita kommentaar
<< Home