Toivo Pilli blogi

Laupäev, november 18, 2006

Kohates inglit

Astusime koos Einikesega raudteejaama poole. Minna oli rohkem kui kilomeeter, mis ei ole ju mingi eriline maa, kui poleks rasket kohvrit järgi tassida ja kui rongi väljumise tärmin ei läheneks kohutava kiirusega. Korraga sõidab meist mööda pisut kulunud moega Opel. Sõidab mööda, siis peatub sadakond meetrit eemal. Auto uks avaneb. Roolis on nii vana mees, et tundub nagu oleks ta aastatega hapraks ja kuidagi läbipaistvaks kulunud. Ta viipab ja küsib, kas läheme raudteejaama. Et tulgu me peale. Jah, muidugi. Vinname kohvri pagasiruumi, ise ronime väikesesse autosse. Aknaklaasid on nii udused, et kahtlen, kas juht ikka teed näeb. Aga ta on seda ilmselt ka varem sõitnud, nii et "kobamisi" sõit õnnestub viperusteta. Vahetame mõned laused. Olemegi kohal. Täname head inimest, kelle nimegi ei saanud teada. Suundume perroonile, sellal kui Opel tagasi parkimisplatsilt tagasi maanteele keerab. --- Olgem ausad, ei oleks ju midagi juhtunud, kui oleksime selle maa jalgsi maha käinud. Mis sest, et kohvriga. Ja kui oleksime jäänud rongist maha... Ronge tuleb ju jälle. Aga lihtne tähelepanu ja heatahtlikkus täiesti võõra poolt tegi sellest päevast erilise. Kes ütleb, et inglid ei või vanad olla.

Neljapäev, november 09, 2006

Mõeldes misjonist kaubamaja uksel

Astun Alexanderplatzil rongist maha. S-bahn, selle sõna olen Berliinis juba selgeks saanud. Ainult kiviviske kaugusel on hiljuti renoveeritud kaubanduskeskus Galerie. Sinnapoole sammud seangi. Enne marketingi-templisse sisenemist märkan mõneliikmelist muusikarühma, kes tuledes särava hoone ees möödujate tähelepanu köita püüavad. Taustaks kullakarraline kiri: Jeesus armastab sind! Ehkki kiri on saksa keeles -- mõistagi --, saan ma sellest aru. Niisiis -- mulle pakutakse head sõnumit, enne kui tutvun heade asjadega. Kui tunnikese pärast sama ukse kaudu kaubamajast lahkun (seekord ei ostnudki midagi), on misjonitrupp veel kohal, kuigi juba laetakse pille päevinäinud mikrobussi. Kõneleja räägib midagi veendunud, ehkki pisut kätteõpitud toonil. Aga miks pakivad teised juba samal ajal asju? Kas neile ei lähe korda, millist mõju jutlus avaldab? Kas nad ei arva, et kõnes võiks olla nende jaokski midagi kuulamisväärset. Saaks juba minema, töö on tehtud, tõesõnad tuulde lausutud või kaubamaja esisele asfaltplatsile külvatud... Möödujad heidavad kõnelejale vaevalt põgusa pilgu, seisma ja kuulama ei ole jäänud keegi. Millegipärst ma ei imesta seeüle. Ei jää kuulama minagi.

Kontrast rabab mind. Miks pakutakse maailma parimaid uudiseid -- aga seda evangeelium ju on, eks ole -- nii ükskõikseks jätval moel? Miks selle ümber olev mitteverbaalne sõnum teatab möödujale, et tegemist on millegi veidra, marginaalse, igava ja ebaolulisega? Sealsamas, vaid mõnekümne sammu kaugusel, pakutakse palju ajutisema väärtuega asju hoopis köitvamalt. Esiteks on kaubamaja soe. Kõik annab mõista, et mind ootab ees seiklus. Ma võin täna leida selle, mida hingepõhjas igatsen ja otsin. Teiseks on ta pidulik, jõulukuused ehivad korruseid juba novembris. Ja ilu on siin ka. Kolmandaks saan ma aru, et olen siin teretulnud. Mulle naeratatakse. Millegipärast on lihtsam pöörduda kaubamaja parfüümiosakonna töötaja poole küsimusega, kus asub lähim apteek. Ja tema (mis sest, et see ei kuulu ta tööülesannete hulka) otsib üles oma kolleegi, et olla kindel: jah, siit paarisaaja meetri kaugusel ümber nurga võib rohupoe tõesti leida. Miks ei tulnud mulle isegi pähe, et küsida seda oma usuvendadelt ukse taga? -- Missugune peaks olema evangeeliumikuulutus, mis puudutab südant ja muudab elu? Või kui mitte seda (sest olulised asja kasvavad mõnikord pikkamisi), siis vähemalt kannab veendumust, et tegemist on millegi olulisega. Vaehest peaksid evangelistid seda kaubamajja õppima minema? Vahest teeksid nad tähendusrikkamat evangelismi, kui asuksid kaubamajas tööle sõbraliku müüjana? Aga ei, nemad pakivad oma asjad kokku ja sõidavad minema... Ja nad ei saa vist kunagi teada, et tollel õhtul oli möödujate hulgas keegi, keda nad inspireerisid seda päevikusissekannet kirjutama. Vaat siis! Tänavaevangelismist oli ikkagi kasu... mõtlema ärgitajana.