Toivo Pilli blogi

Neljapäev, juuni 28, 2007

Et nad kõik üks oleksid

Mul on viimasel ajal olnud mitmeid huvitavaid kohtumisi. Niisuguseid, mis on mind pannud mõtlema. Koguduste koostööst. Sellest, miks liiga sageli juhtub, et iga kogudus, iga kirik, ajab oma asja. Nagu see oleks meie bisnis, aga mitte Jumala projekt. Aga positiivsema poole pealt: tundub, et kusagil küpseb valmisolek näha Jumala tööd avaramalt, oma kiriku piire ületavalt.

Istun õhtusöögilauas toredate inimestega. Me räägime kogudusest tänapäeva maailmas. Me räägime kristlusest, jumalateenistusest, elust. Me saame asjadest väga samamoodi aru. Kas ma olen üllatunud. Jah, natuke olen. Mu vestluskaaslased on teisest kirikust. Karismaatilisest. Hm. Niisugusest elusõnalaadsest. Ja mis siis.

Teisel juhul jutustab üks pastor oma lootusest, et erinevad kogudused üksteist rohkem tunnustaksid. Unustaksid kirikupoliitika. Teeksid midagi inimeste heaks. Ta on dünaamilise, areneva koguduse juht. Me ei ole varem eriti palju suhelnud. Tol kohtumisel tundub mulle, nagu oleksime tundnud teineteist juba ammu. Me räägime võimalusest, et näiteks Eesti vabakogudused võiksid ühineda üheks liiduks. Endalegi tundub see natuke utoopiline. Ja mul on sellepärast piinlik, et mul on vabakoguduste ühinemisse nii vähe usku. Kergem on uskuda, et patusele antakse ta patud andeks, kui seda, et andekssaanud patused omavahel ühise keele leiaksid. Uhh!

Aga mis siis ikkagi hoiab Eesti vabakogudusi tihedamalt koos töötamast? Vahest koguni ühises kiriklikus struktuuris tegutsemast? -- Vahest see, et kogudused pole lihtsalt selle võimaluse peale tulnud. Aga tuleme siis! Või inimlik uhkus, mis seotud oma denominatsiooni ajalooga. Aga katsume siis natukene alandlikumaks saada! Ma ei näe sisulisi takistusi. Iga kogudus või koguduste grupp võib ju jätkuvalt säilitada oma näo, nagu vabakogudustele on omane.

Mis oleks, kui uue vabakoguduste ühenduse nimeks oleks Mosaiik-Kirik. Sellesse võiksid vabalt kuuluda baptistid, nelipühilased, karismaatilised kogudused... Küllap mitmed teisedki. Vahest peaks seda vähemalt proovima, enne kui hakata Jeesuse sõnu -- "et nemad kõik üks oleksid" -- kuidagi allegooriliselt või kujundlikult ÄRA seletama.

Reede, juuni 01, 2007

Lasteaia lõpupidu

Olin lasteaia lõpupeol. Kuueaastased poisid ja tüdrukud istusid reas, laulsid, lugesid luuletusi ja tantsisid primitiivse, kuid südantliigutava lõpuvalsi. Teiste hulgas ka minu kuueaastane Timoteos. Kui lilled olid antud, tänusõnad öeldud, küsis üks kasvatajatest: "Kas lastest soovib keegi midagi öelda?"

Seda ma ei oodanud. Veel vähem ootasin ma seda, et lastest keegi tõesti kõnet pidama hakkaks. Aga just seda nad tegid. Spontaanselt. Tõusis poiss, astus lasteringi ette ja ütles: "Tänan teid, et olen võinud teiega mängida. Natuke kahju on lahku minna. Aga millalgi tuleb ju kooli kah minna." Ja istus oma kohale. Järgmine laps ütles: "Kurb on, et me enam koos olla ei saa. Aga... mis teha!" Ta käed tegid õhus nõutu kaare. "Head kooliteed teile!" Kolmas soovis, et tema ja ta kaaslased vanu lasteaiasõpru ei unustaks. Selliseid kõnesid oli seitse-kaheksa. Üks tüdruk innustus kõnelemisest nii, et pidas kaks sõnavõttu. Lihtsalt tuli midagi meelde, mis enne jäi ütlemata.

Istusin ja imestasin. Kuueaastased lapsed ja ilmutavad sellist emotsionaalset ja sotsiaalset intelligentsust! Ei karda kõnelemist ega rahva ette astumist. Jah, see eestlaslik hoiak, et ega minul ju midagi öelda ei ole, on vist kuskilt õpitud... kuidagi ekslikult omandatud... tegelikult on ju öelda küll. Ja siis mõtlesin ma: see peab olema ikka tore lasteaed ja vahvad kasvatajad, kes on õpetanud lastele julgust ise mõelda, oma arvamust omada ja seda väljendada. Midrimaa lasteaed Tartus väärt lasteaed. Teadsin seda enne, aga nüüd veendusin selles taas. Püüdsin neid lapsi ette kujutada kahekümne aasta pärast. Ei osanud. Aga häid liidreid kasvab nende hulgast kindlasti.