Toivo Pilli blogi

Esmaspäev, august 20, 2007

Vaikuse päevad mere ääres

Sel aastal võtsin aega vaikuseks. Veetsin viis päeva Treimani lähedal mere ääres. Oli väga sisukas ja kosutav aeg. Jalutada mere ääres. Lugeda Piiblit. Ja palvetada koos Piibli tekstidega. Loobuda rääkimisest -- hädavajalikud sõnad välja arvatud. Kuulatada. ... Asjad said selgemaks. Süda kergemaks.

Natuke lihtsustatud ja väga kiirendatud vormis järgisid need vaikuse päevad Ignatius Loyola vaimulike harjutuste mudelit. Sügavat spirituaalsust leidub sajanditevanuses kristlikus traditsioonis küllaga. See teeb alandlikuks. Tark on sellest õppida. Ja õnnistusrikas.

Minuga juhtus nende augustipäevade jooksul midagi, mida aastaid pole kogenud. Kirjutasin luuletuse. See algas palvest. Nojah, palvetada võib mitut moodi. Piibli teksti üle mediteerides. Jalutades. Metsas mustikaid korjates. Meres loksudes. Aga ka luuletust kirjutades.

Küsimus pole palve vormides, vaid selles, mis viib meid Jumalale lähemale. Mu luuletus sai selline.

SELGINEMINE

Helge nukrus
sinu pilgust
langes minu hinge,

pööras leebeks
lõunavineks
põhjatuule vinge.

Põue põhjas,
hõlma varjus
kantud muretarju

pudenes ja
haihtus nagu
kajakate karju.

Seisan keset
meremüha,
luiteid, kõrkjastikku.

Miskipärast
sellest hetkest
nõrgub igavikku.

Orajõel, 14.08.07

Reede, august 10, 2007

Mänguasjad ja kaotatud paradiis

Mänguasjamuuseum Tartus. Ohhoo! Selles uues kohas -- mis enam nii uus ei olegi -- ei ole ma varem käinud. Astun sisse. Ikkagi suvi ja mul on külalised. Ja neis on piisavalt mängulisust, et veeta tunnike mänguasjade keskel.

Muidugi on ekspositsoon hästi valmistatud. Meeleolu loov. Ja tore, et siin ei ole liialdatud siltidega: Ara puutu! Istuda ei tohi! Ja muud sellist. Kuskil ei näe ma kurja valvuritädi, kes külastajaid seiraks kui potentsiaalseid kurjategijaid. Ei, üldse mitte! Lastele meeldiks siin. Aga mulle meeldib kah. Üllatav -- näen mänguasjamuuseumis rohkem täiskasvanuid kui lapsi. Vähemalt sel korral.

Miks mulle siin meeldib? Ja teistele ka? Vahest sellepärast, et -- nagu ütles üks töötaja -- kuipalju koorikuid täiskasvanu endale ka peale ei kasvataks, ta tahaks ikkagi tagasi lapsepõlve. Mitte selles mõttes, et täiskasvanu oleks halb olla. Ei ole ju! Mitte selles mõttes, et lapsepõlve "kotatud paradiisi" tuleks iga hinna eest idealiseerida. Aga selles mõttes, et leida endas laps, kes meis igaühes on olemas. Leida pingutamata loomingulisus ja mängulisus. Vabadus vajadusest olla midagi enamat kui tegelikult oled.

Mänguasju täis maja tuletab "last meie sees" meile meelde.

Neljapäev, august 02, 2007

Doketismist tänapäeval

Pidasin jutluse 2 Johannese kirja kohta. Pean tunnistma, et nägin vaeva, et leida selle kirja keskne mõte. Enda meelest lõpuks leidsin. Kristuse inimlikkust ei tohi unustada! Kristuse inimlikkuse unustamine on antikristuse märk. Uhh! Päris karmid sõnad. Veel karmim, et 2 Johannese kirja järgi ei ole antikristus mingi saba ja sarvedega koletis, vaid elu- ja mõtteviis, mida võib kohata kõige usklikumate ja vagamate hulgas.

Esimesel pilgul tundub, et Kristuse inimlikkuse unustamine küll ühe baptisti ohuks ega probleemiks ei ole. Vahel on mul tunne, et vabakogudustes on liigagi inimlik-tuttavlik Kristus. Et Jumalast peaks kõnelema suurema pühadusetundega ja aukartusega. Et Jeesus on küll oma järgijate sõber, aga mitte semu. Veel vähem jooksupoiss, kellelt nõuda seda, teist ja kolmandat.

Aga kui järele mõelda -- mõnes valdkonnas on vabakoguduste usukäsitluses Jumala jälle nii kauge, et kohe kuidagi ei oska näha Teda elu tegelikkuses. Mõnikord on evangeelsete koguduste usk nii eluvõõras -- sellel puudub inimlik pool. Kui usk muutub abstraktseks, mingiks tõekspidamiseks, õigeks aga elutuks õpetuseks, millel pole argipäeva olukordadega õieti midagi pistmist -- on asi väga tõsine. Antikristlik. Seda ütleb 2 Johannese kiri.

Kirikuajaloos nimetatakse väärõpetust, et Kristus oli ainult näiliselt inimene, -- doketismiks. Ja kahekümne esimesel sajandil on doketismil ka oma vormid ja ilmnemisviisid. Kristus sündis tegelikult inimesena -- verest ja valust. Huumoriga pooleks -- meie jõuluaegsed klantspildid ideaalsest lapsukesest kuldsädelevatel õlgedel on üsna doketistlikud. Lugesin Philip Yancey raamatust "Kristus, keda ma ei tundnud", et keskajal oli neid kes uskusid, et Jeesus oli põdenud pidalitõbe. Isegi kui need uskujad eksisid, rõhutasid nad Jesaja veendumust, et Messias võtab tegelikult enda kanda inimeste valud ja tõved. Jeesus -- Jumala Poeg -- oli inimene tegelikult, ehtsalt.

Mida tähendab kristlikule usule, et Jeesus on Jumal, aga samas tõeline inimene? Mida tähendab antikristliku doketismi vältimine tänapäeval? Kas seda, et armastus ja usk ja lootus võtavad kuju tegudes ja eluviisis? Kas seda, et kogudus ei põgene õpetuste ja viljatu vagaduse elevandiluust torni, vaid elab Kristuse-sarnasust taotledes selle maailma valu ja ilu, segaduste ja selginemiste keskel täisverelist ja muutvat elu? -- Põhjust järele mõelda.